Pikk blogi

Tuleb midagi oelda. Mitte peab, vaid pole ammu kirjutanud asjast, need uksikud postitused on pigem olnud markimaks, et olen Austraalias, midagi on teoksil ja ometi ei kirjelda need ritta laotud sonad umbritsevat. Ja veel enam arutledes, siis just seda need utlevad, mis toimub minu endaga.
Mitte midagi. Igavlen. Elan linnas nimega Perth, asub see Austraalia laanekaldal, on suur ja laiali valgunud, populatsioon on vorreldav terve Eesti riigiga ehk isegi enam. Olemus aga vaikne. Ringi jalutades oleksin justkui Johvis- raagitakse voorast keelt, hooned on usna naotud, siiski on kuidagi kodune. Kena paik elamiseks, soetada pere, maja ja koer. Seega, mul pole sugugi tunnet, et sooviksin siia kauemaks jaada. Viimased detsembrikuu paevad, vahetub aasta ning ongi kaes jaanuar, kuu, mille lopus tuleks votta pagas ja jouda kas Melbourne'i voi Sydneysse, vaadata seal ringi, kuni kord taas igavus kallal.

Kolab monusalt- kui kord igav, votan oma asjad ja minek. Iseenesest voiks sama teha ka praegu, kuid vaja raha koguda, Perth olla selleks parim linn Austraalias. Kiiret ju pole kuhugi. Ma ei saa oelda, et siin veedetud aeg on lainud raisku, kindlasti mitte. Moistan, et retk tuleb mulle ainult kasuks. Opin keelt ja mis koige olulisem, olen tutvunud mitme vahva kujuga, kes nuud kull on lahkunud. Halo, halo Dennis! Tee peal on peatunud teisigi meeldivaid inimesi. Koikjal on erinevast rahvusest inimesed, Austraalia on justkui paik, kuhu pogeneda- kauge ja ponev. Kohalikud ise kipuvad varju jaama voi siis hiilgavad oma rumaluse voi labasusega. Lippavad paljajalu ollekast olal, kaenla all on surfilaud, juuksed geeliga pusti aetud ja piiidu. Ja muide, kui te pole teadlikud, siis Austraalia ongi maailm, mis koht see Eesti on? Aiaii. Ma ei tahaks nonda uldistada, vaga ootan, et tuleks vahva aussi ja Greete arvamus on pauhti kadunud. Vaatab. Mul on rohkelt aega motiskleda ja leida end ideelt, et voiksin ette votta ukskoik mida (noh, voimaluste piirides, siin on need paremad), kuid ei olegi suurt teha. Oleks, aga nagu ikka algab koik iseendast. Jah, olen viimast motet korduvalt maininud, viidates teele saadetud kirjadele ja postkaartidele. Ohjaa, ka need on uheks pohjuseks, miks ma pole suutnud end kokku votta, et siia kirjutada, kuna neid kaarte oli akki nonda mitu. Loodetavasti on igauks leidnud oma koha.

Pidasime joulu. Mina, Anna ja tema noormees. Pisut irooniline, eks. Hiljem liitus meiega korteris elav sakslanna. Valmistasime sealiha kartulitega, joime rummi, maiustasime jaatist ning sai valitud paar konet kodumaale. Oi, kuidas mind hairivad pausid lausete vahel, uldse ei saa vahetult suhelda, siiski oli hea kuulda tuttavaid haali. Avasin uhe kingituse ning andsin ule samuti uhe, jah, Annale. Vot, see kingituste osa mulle meeldis, polnud neid sunnitud kokku vorbitud pakikesi ning selle ainsa ka tahtsin paberisse massida. Jargmise paeva hommikul arkasin esimesena, votsin leige vee ning alustasin pannkookide meisterdamisega, ai sa kurja- toused meeldivads tujus ules, et sooks koos teistega kooke, aga see pann ja gaasipliit, kakid tulid. Korterikaaslased valjusid oma ruumidest, vaatasid, millega ma ka tegelen, koreakas Michael opib naiteks kokaks, tore-tore. Soin siis Annaga plonne ning lopuks koreakad valmistasid eelmise paeva ohtusoogist oma toidu. Sujuvalt Eestist Koreasse.

Otsustasin, et vaba paev ja ei passi niisama. Soitsin liftiga alla, avasin postkasti ja mis ma naen, Tallinna vanalinn. Nonda kosutav. Sealt saab teatrisse, Hunti, Kukusse- seal saab munakividel ringi hulkuda. Ja siis laksin sakslannast kaaselanikuga kinno. Tema on selline huvitav tegelane, kes ainult ise raagibki ning naerab hirmus valju haalega, voite ise arvata, mis tunne on taolise inimesega viibida kinos, mil humoorikad kohad. Aga koigi ruumis olijate roomuks on "Benjamin Button" vahe naljakas, kuigi filmi kulgedes voiks seda taitsa jalgida sarkastilise huumoriga. Brad-poiss sunnib vanana ning sureb tillukese beebina. No vot. Ja ometigi mulle mojusid filmi viimased kaadrid, laused. Valjusin hoonest kummaliselt monusa olekuga. Suundusin Anna baari, ta laskis mind netti. Mulle oli neli taiesti omanaolist kirja, alumisel korrusel kolas "Hotel California", mis on uhtlasi minu nn Austraalia laul. Ja lugesin siis joulustressist, ohtusookidest, kellel oli see armas, kellel teatati suguvosa juurdekasvust voi hoopiski lugesin kolme joobes noore lakitust, mil teatatakse, et mind on unenagudes naha musta kakaduuna. Proovisin vastu kirjutada, kuid olemine oli nii rahulolev, et panin ule pika aja korvaklapid tanaval pahe, Jaaaare poisid pinistama ning jalutasin joe aarde, kell oli umbes kuus. Ohtune paike. Eemaldasin muusika, kuulatasin vett ning todesin, kui hea voib kord olla tagasi kodus. Oska igatseda ja oska panna end igatsema. Ma ei suuda meenutada, kus kohast ma taolise mottetera noppisin, aga peab paika. Mind roomustab, et mingi hetk avastasin endas nn uut hingamist. Ja ehk varsti saan end ka liikuma.

Siiani joudsin eile, mil istusin jallegi Anna baaris, tema tootas ja mina kasutasin tema arvutit. Trukkisin Wordi, et hiljem saadan ara. Salvestasin. Tostsin pea ja jalgisin leti aares pisut kogelevat noormeest, muigan. Toimetan edasi oma asju, kuid jarsku eesti keel, eeeeesti keel. Tere! Tutvusime toesti meeldiva eestlasega, ta tuli koigest kusima, mis laul parasjagu mangib ning oli teel juuksurisse. Kella seierid olid aga markamatult tiksunud neljast seitsmeni. Nii me seal kolmekesi jutustasime ja oli utlemata loogastav vaid raakida eesti keeles. Saime teada, et Perthis on Vene pood, kus muugil Karumsi kohukesed- kuhu Greete laheb homme? Tapselt. Word aga ei avanud end, selleparast uritan uuesti, olen juba oige lopus. Heh, kes on siiani joudnud? Tubli, tubli.

Tana vorpisin viis tundi voileibu ning maandusin korterisse oma ema postitatud pakiga. Vot on ema! Saadab lapsele hunniku sokolaade ja pisikese Vana Tallinna! Naersin ja votsin soomu tema terviseks! Lihtsalt roomustav!

Kohe joulud, hohohoo

Isegi raamatukogus on vaikne, laheduses on mitu vaba arvutit. Midagi on teoksil. Joulud ja shopping. Vagev!

Homme hommikul lahen hoopis voileibu valmistama, mitte ei arka oma soojas voodis, nina jahe, sest akna taga on talv. Ja alumisel korrusel praksub pliidi all tuli ning ema ootab mind, et koos suua, kuid tegelikult on ta ammugi einestanud, sest ma ju magan kaua. Lopuks jouan alla, hohoho, haid joule! Kuuse all on kingitused, olen jah 21, ikkagi ponev. Varsti tuleb Allan ehk on temagi juba kodus...Ohtul vanaisa juurde, kus ukse peal loob ninna nii tuttav lohn. Voite ise arvata, milline!

Aga mitte sel aastal. Sel aastal paistab paike ning me teeme suure ohtusoogi 25ndal, lubas 28 kraadi. Ma pakin uhe kingituse ja voib-olla mone veel, sest minu kaks sopra, kes lahkusid Perthist valja toole, nad saatsid mulle sonumi, mille sisust voib valja lugeda, et neid voib ehk naha. Ja kui nad toesti tulevad, siis voib sellest kujunenda kena koosviibimine. Saab naha1

Soovin teile koigile kena puha- lumist, lumist, lumist...

15/12/2008

Oioii, mis nuud hakkab kujunema, ilmataat laheb paris hulluks, viskas 35 kraadi ning lubab aga veel, niigi pole ohku. Raske liikuda. Raamatukogus on jahe ning korteris pole ka viga, olen taitsa roomus, et enam ei ela hostelis, seal olla kuuekesi uhes toas, aiaiaiii...kisuks vist pisut palavaks.

Korteris viibin pohilise aja uksi, sest sealsed elanikud on toonarkomaanid, mina aga pole, ei. Mina arkan 4.25 ja porutan void maarima, siis umbes kella uhe paiku on variandid: tiir linna peal. kulastus raamatukokku. ujuma. magama.

Veel on mul kaks sopra. Jargmine nadal pole. Aga nagu mulle oeldi, siis kui keegi laheb, peab ka keegi tulema. Eks!

Rohkem pole midagi juhtunud.

Joulud tulevad. Imelik. Nii imelik.

Aadress

Wellington Street 123-9, East Perth 6004, WA, Australia

...juhuks, kui tuleb tahtmine, midagi oelda. Aga seda juhuks.

Muidu laheb mul kenasti- uus elamine, paar tuttavat, aborigeenid, voileivad, nuud lausa iga paev hommikul kell viis. Mulle aga meeldib, naiteks tana oppisin wrappe valmistama.

Mul on joulukalender. Ja eile oli 30 kraadi.

Head aega!

Wellington Street

Minu aadressiks on varsti midagi muud, kusagil Wellingtoni tanaval, et arge enam Francis'e tanavale kirju ning kingitusi saatke! Kolin korterisse. Eks avalikustan tapsema aadressi ka, siis voib jatkuda lakituste jada, mhmh.

Soidame kohale, et vaadata, milline see valja naeb, ohoo, park- kena roheline plats mone puu ja pingiga, hea! Siseneme majja, koridor tekitas pisut tunnet, et viibiks haiglaruumides, aga siis liftiga kolmandale korrusele ja meile avatakse uks. Puhas ja valge, pole ammu nii korralikus kohas viibinud ning ma hakkan seal pesitsema. Markan, et meil on rodu, vaade pargile, mmm-ma juba motteis joon teed ning uudistan mooduvaid inimesi, loen, kuulan muusikat...siis naidatakse mulle ja Annale tuba, kus hakkame kahekesi elama ning seal on vaid meile pesuruum. Toesti luksus, eriti arvestades viimaseid aastaid uhikates ja nuud odavas hostelis. Kuid see pole koik, koige magusam pilt alles avaneb, uurime ka teiste tubasid ja mis on tagahoovis? Heh, bassein. Mull-mull, vaiksed kalad, kus on teie vaiksed jalad...lalalalaaa. Olgu, ma ei eputa. Kuigi meil on paris paikseline ja taevas sinine ja et soe...Ahjaa, kokku kolin uhe kutiga Koreast, kes muide opib kokandust, hehhee ja uhe tudrukuga Saksamaalt, nad tootavad Annaga samas baaris, seega usun, et rahvast hakkab meil palju liikuma. Koreakad hoiavad vaga kokku. Ponev, ma loodan.

Igav on aga endiselt. Homme vaba paev, lahen uksi ookeani aarde kummikomme sooma ja pilte jaadvustama. Ootan. Ohtul kolime sisse ja adios, hostel. Kurb on jatta endast maha kaks vahvat Aasia poissi, kuid varsti lahkuvad nemadki. Nii ta kaib, tulevad ja lahevad. Voib ju oelda, et alati saab uuesti kohtuda. Ehk.

Veel eile motlesin Eesti lumest ja soojast kodust, lahedastest...motlen tanagi, kuid praegu on marksa parem, kolimine toob muutust. Kui vaid leiduks rohkem inimesi, kes pakuvad huvi, kes pole rumalad austraallased, uusmeremaalased voi olgu nad siis rumalad, aga et neis oleks see midagi, mis paneb salamisi roomsalt muigama.

Ma lahengi pakkima ja votan viimased kaadrid magalast.
See you later!=)

Kummaline

Igav on.

Ja sobrad, kus te olete...uldse pole naha.

Nonstop

Ma nimelt valmistasin tana lounaks Nonstopi nimelise voileiva. Tuus. Homme on vaba paev ja ma ei lahe korjama, siiski hulgan keskkonna- ma ikka ei saa nende lindudega hakkama, kas keegi teeks mind sobraks Fred Jussiga? Siesie!

Head aega!

Nikon D80

...ma ei saa pikemalt kirjutada, pean oma uue sobra juurde minema. Head teed!

Who's the best mc? Tell me, tell me...

Greetel on uus too! Tema valmistab Rootsi restoranis Miss Maud voileibu ja talle meeldib, seal on sobralikud inimesed, isegi muusika taustaks! Ta ei hulga keskkonda, aga elagu voileivad! Kohal peab olema hommikul kell kuus, siis on veel pime ning tanavatel liiguvad hinged, kes ehk polegi magama joudnud. Uskumatu, kuid sellisel kellaajal kaib elu. Nuud on tood tehtud iga kell- utle vaid aeg ning Greete utleb too, heh. Mis see ka ei tahendaks.



Uleeile oli vaike grillpidu, sel korral lahkus koreakas John, tema on vahva kuju- alati sai nalja. Soime ja joime, ohtu lopuks olime omadega taas karaoke baaris, ei tea, mis tava see on, kuid lobus oli jallegi! Pidevalt kolasid korea keeles laulud, istusime ja kuulasime ballaade- jarsku hakkasid viis korea poissi nonda mollama. Koik korraga laulsid, huplesid ja tegid vagagi kummalisi tantsuliigutusi, pole ammu nii sudamest naernud. Voh, Eesti poisid- millise laulu ajal tee nii poordesse laheksite? Tapselt.



Teate, homme voib juhtuda, et ostetakse fotoaparaat...Koike voib juhtuda. Naiteks praegu laheb Greete hostelisse rummipalle maiustama (siin on vaid uks koht, kus neid saab osta ning need on mmm-maitsvad!) ning lukab arvutisse Coldplay dvd! Kell viis aratus.

Su umber on vooras ja unistav linn

Paevast! Esmaspaevast! Tahendab see raamatukogu, sel korral hoopiski kolmandal korrusel. Esmaspaev, aga naete taitsa erinev. Ja ongi, Greete on nuud iga nadala esimesel paeval koristaja, kas pole vahva. Ja koik minu retke ja tulevase fotokaamera nimel! Kolm-neli tundi uhes majas korda loomas, kuukese voib ju teha. Ja ongi kaes november, kuidagi kahtlane tundub Perthist lahkumine selle kuu lopus, nii me aga oleme moelnud voib-olla siis hoopis jouludeks idarannikule, mitte ei tea.

Viimane nadal oli tais emotsioone. Uhel toopaeval avastasin jallegi lahedusest raamatukogu, huppasin sisse, et vaatada, kas keegi mulle midagi lakitanud. Sain niivord hea kirja, istusin ja lugesin veel, olin roomus ja kurb. Muigasin, muigasin...Naasen oma annatuste juurde, jaanud viimased 40 minutit, heliseb mobiil- ohoo, Allan. Ja seal nemad- minu onu, ema, vanaisa, hoikavad mulle tervitusi, seest kais selline jonksatus. Vahetasin mone sona koigi kolmega, vanaisa raakis, kuidas kais jahil ja soovad podralihavorsti, tundsin vist sel hetkel ka vorsti lohna. Lopetasin kone ja ei olnudki kindel, kas teha tood edasi, votsin aga oma topsiku ning seisin seal kusagil, molgutasin motteid.

"On hommikul punased kardinad ees..."

Oli uus toopaev ja veel uks ning kaes reede ohtu, mil napsutasin koreakatega. Oli pikk ja tore ohtu, jargmisel paeval toole ei lainud. Tahtsin puhata, natuke liig on seda keskkonna tood teha viis paeva jarjest. Laupaev, paev, mil tuli jatta esimest korda huvasti. Lahkusid kaks tudrukut Rootsist ning Korea poiss, ajal, mil nad just said mulle armsaks. Meisterdasime neile umbriku, kus uhel poolel Eesti kaart ja teisel pool Perthi oma, sisse pistsime eestikeelset muusikat ning kirja, ootasin terve paeva, et nad saabuksid hostelisse. Kell oli juba uksteist ohtul ning lopuks andsin kingi ule- nad olid meelitatud. Laksime (nemad, mina, Anna, Dennis, Joe) korea karaoke baari, heh, aga oli lobus! Meil oli oma ruum, kus laulsime (rohkem ikka nemad) ja oppisime taas paar tantsuliigutust Denniselt, tal on vaga omaparane liikumine. Olime vasinud ja igauks kusagil oma motetes. Kolas palju aeglaseid laule ja ma toesti nautisin, kuidas Joe ja Dennis neid laulsid, see polnud imal- nad olid selles hetkes. Tajusin, kuidas jalle oppisin midagi. Ma ei oska seda siia sonadesse panna, kui vaid inimesed suudaksid rohkem olla siirad. Aeg sai tais, jalutasime tagasi hosteli poole, lasin Sarahl ja Johannal mulle kirjutada, ostsin endale pisikese markmiku, kuhu moodujad saavad end jaadvustada- nemad olid esimesed, hea algus! Peatus ja ongi aeg jatta huvasti, kallistasime ning lubasime uuesti kohtuda (Rootsi ja Eesti seal samas), ometi valdas mind teadmine, et me ehk ei kohtu enam kunagi. Vaatasin neid, markasin, et neil on silmad niisked ning moistsin, et see aasta tulebki taoline- inimesed saabuvad, jatavad sinusse margi ning kaovad. Lehvitasime juba uksteisest kaugel olles ning kadusime nurga taha. Magada oli neli tundi, ei tea, millal uinusin, arkasin ja olin ise moistmata sudamest kurb. Mind soidutati poe ette, kinnitasin margid rinda, peaaegu hakkasingi toole, aga ei- ostsin poest energiajoogi ning maandusin kusagil kriketiplatsil, prantsatasin maha, lugesin, mida mulle varahommikul kirjutati...Ma ei saa aru, miks nende lahkumine mind nonda loi roopast valja, polnud me sugugi lahedased ega raakinud palju, aga just ajal, mil mul tekkis aratundmine ja siis koik need eelnevad emotsioonid...kirjutasin mitu lehekulge ja istusin seal omaette ule tunni. Siis kogusin vahelduva eduga raha, aga selleks polnud just parim paev, viimaks tudinesin, ostsin Mercury siidri ja olin taas platsil, ruupasin ja kirjutasin jalle. Oli ilus ilm.

Bundaberg

...votsin paeva vabaks=)

Jeesh

Raamatukogu pannakse kinni. Utlen kiirelt, et mul oli monus nadalavahetus, nii koige kehvem kui parim toopaev kui ka vahva laupaeva ohtu!

Tana kulastasin jalle muusikapoodi, sattusin taas mingi odava peale, tulin kolme uuega valja. Ei tohi enam minna. Ja raamatupoed pean hulgama, ma ei joua seda kohvrit varsti liigutada. Nietzsche, Thus Spoke Zarathustra, vot tak!

Makarooonid mind ootamas. Minek.

35 kraadi

Suplesin ookeanis, eile. On ikka lained. Astun paar sammu, vesi loob ule pea ja viib mind enesega kaldale ning olengi kapukil liivas, siis tuleb jalgade juurest tagasi ja olen jallegi eemal kaldast. Ujuda saab vaid sugavamal, ma sinna aga ei kipu, elavad siin igasugused elukad, ma vaataks neid kaugemalt.

Oli puhkepaev, peesitasime rannal ning ohtul jalutasime pargis. Tana taas vaba, istun raamatukogus, siin jahe- minu arvates pole 35 kraadi uldse vahva, kuidas inimesed nonda elavad, kole. Ohk, ohk...tahan koju, hehehee...Ma ei tule veel kuhugi, lahen vaid edasi.

Kohtumiseni,
Greete

Mercury

Ja olemegi taas esmaspaevas. Muidugi, raamatukogus. Moodunud kakatuud, kolmapaeval poorduvad tagasi, tapsemalt 9.50, et siis ohtul minna ja uuesti saabuda jargmise paeva hommikul kell 8.20 ja nii edasi kuni puhapaeva ohtuni, mil olen omadega kontoris, vajun toolile ning vaatan, kuidas rahamasin poriseb. Numbrid aina kerkivad, seda neil. Aga nadala lopus saab vahemalt tasuta olut/veini ning pizzat-preemiaks/lohutuseks.

Kakatuude tempos liiguvad ka toanaabrid, hetkel pesitsemas sakslasest matemaatik-bioloog, ihkab tema kord olla opetaja. Minu uleval voodis vahetuvad nad nii kiiresti, et ma ei joua silmi avadagi. Tousma aga peab, minna ja huuda moodujatele: "Donations for the enviornment!" Jah, kasutan teist lauset, see ei viita sugugi inimeste paremale arusaamisele. Seisan ja seisan, ikka veel seisan, nad lahevad minust vaikides voi irvitades mooda. Ma Naeratan, Roomustan, Naljatlen justkui Kloun ja lopuks ma loobun, aitab. Loon purgi kotti ja sisenen sel korral ise poodi, pakk kropse kassasse ning parki. Taimed on ju nonda voorad, igasuguseid toone, kujusid, suuruseid- pole aimugi. Avan Smith'sid ning pool sisust kadunud, ahh, vudin tagasi toopostile, unistuste nimel (kusagil varjul, vaid vaja ules leida). Ette jaab pood vagijookidega- votsin kaks siidrit. Siin on lahja Henry (palju Hundis ongi?) ning siider Mercury, huvitav, miks ma selle kasuks otsustasin? Pistsin molemad kotti ja joudsin koguda 1,5 tundi raha. Eile ei olnudki pizzat.

Einestasin hostelis, votsin oma taldriku ja Mercury ning olin taitsa uksi hosteli hoovis. Aeg-ajalt on vaja olla ainult oma motetega. Monus. Valjas oli juba pime ja natuke jahe. Votsin telefoni ning kuulasin pausidega tuttavat haalt, ei osanudki palju oelda, kuid tunne oli hea! Lopetasin kone ja minu juurde tuli uks Korea poiss, ajasime natuke juttu- ta on vaikne ja vahva huumoriga, molemad oleme inglise keeles hkm. Vasimus rohus, seega sisenesin oma tuppa, kuulasin muusikat ning joudsin paar rida kirja saada, kui helistas mulle Anna: "Kus sa oled? Tule kohe valja, onnetus on juhtunud!" Haarasin salli ning kiirustasin valja. Uks tudruk nuttis, inimesed valjas, kes utles, et gaasiplahvatus ja kes utles, et mingi muu asi laks katki...nagu ikka- koigil oma versioon. Tegelikult oli meie korvaltoas paari omavaheline kahmlus, mees kurjustas naisega, lasi rusikad kaiku. Armas. Tuba oli segamini, aken puru, naine nuttis ja kimus suitsu, mees oli ammugi minema plaganud. Tuba jai tuhjaks. Mingi aeg oosel tuli mees oma asju votma. Ta on suur ja turske, istusime Annaga kahekesi voodil, kustutasime tule ja uksest valja ei kippunud. Hommikul nagin tudrukut, utles, et korras...Kes teab.

Tana oli pisike shopping. Moned pluusid ja mitte ainult must-valge, varve on ka! Ning neli uut cd'd, ma ei saa enam kuhugi muusikapoodi minna, sest nad teevad vastikult haid allahindlusi, olime Annaga lausa ahastuses. Nii palju. Koik Queeni albumid alla 100.-, ma ei suutnud neist vaid uhte votta, seega jatsin sel korral korvale. Mul on praegu uue ja tundmatu katsetamise aeg, sest vanaga jaab alati oma salaniit. Noh, ei ole ju need plaadid midagi uued...REM, Morrissey, David Bowie ja siis uks taiesti vooras, lihtsalt votsin- Anna ultes, et on kuulnud. Varsti ostan End Of Fashion'i- kuulasite? Ahjaa, teised kaks bandi olid tol laupaeva ohtul Harlequin League ja The Seabellies, viimane meeldis mulle eriti! Ja siis minu nimekirja lisanduvad uued nimed nagu Kings of Leon, Franz Ferdinand, Interpol...jah, tean neid ennegi, kuid alles nuud tarniga!

Mina nuud lopetan, tahan kirjutada paar kirja vastu ja siis teist siidrit manustama. Marcury oli hea! Vaart oma nime!

Tsi-tsei (Taiwaanis oeldakse nonda. Vist.)

Teisipaev

...homme toole, tana raamtukogus. Enne mulistasin taas basseinis, isegi valjas. Siin kisub aina palavamaks. Natuke paikest lasin ka oma valgele ihule. Sel korral olime koos Korea ja Jaapani poistega, no mis poisid nad enam on- 26.aastased. Ujumine on ikka loogastav.

Laupaeva ohtul varskendasime end kohaliku muusikaga. Laksime kuulama uhte, saime kolm. Peaesineja oli End Of Fashion, kusjuures vagagi monus kuulamine. Praegu veel kahe teise esineja nime ei tea, kuid plaanin valja uurida, sest needki olid vaart kaup. Hea rock! Just seda kulastust oligi vaja, andis palju energiat. Jargmine paev oli palju kergem kakatuude eest voidelda.

Nuud aga kiireid nuudleid pugima. Mhmh, jalle!

Tana ei utle midagi=)

Hello! How was your day? (O toke sine?)

Hasti. Saan pidevalt etteheiteid, et ma siia pohjalikumalt ei kirjuta- rohkem raagin muud ja naljatlen. Andeeksi, mulle meeldib huumor ja mul on just seda oelda, mis ma siia kirja olen pannud. Aga olgu.

Kaitsen endiselt kakatuusid. Nagin neid ka ise puu otsas, pidasin pausi ja keda ma naen- mustad kakatuud punase sabaga. Toesti, voimsad linnud ja nii larmakad. Inimesed kas armastavad neid voi vihkavad, ahjaa, voi ei saa aru, millest ma konelen. Asun ikkagi umbkeelsete paradiisis. Uhel paeval kiideti minu inglise keelt ja peaaegu samal hetkel karjus uks mees ule poe, et ma rohkem ei raagiks- oppigu ma enne keel selgeks, kui asun seletama. Ohtuti putran koreakatega voidu voi kuulan lolli naoga, kuidas iirlased kihutavad sonu suust valja oma eriti porutava aktsendiga- mitte kui midagi ei moista. Seisan ja motlen, et pole motet ule ka kusida niikuinii passin sama targalt edasi. Viimased paevad, kui olen pidanud terve paeva naeratama ja annetusi paluma, siis hostelisse joudes ei joua kellegagi juttu puhuda. Soon ja viskan narisse pikali, kuulan muusikat ja aeg-ajalt kirjutan, loen. Tuba on vastikult hamar, seega ei ole monus valgust puuda. Enda muusika omamine on parim otsus, mis sai kotti pakitud, lahutamatu kaaslane, mis ohtuti tuleb lulitada korvu kolama. Nonda nagu jutustaks talle paevasundmuseid. Korvaklapid kaitsevad mind ka hairivatest helidest, mida meie vahetuvad toanaabrid tekitavad. Oudne!

Tulin mina vahvalt toopaevalt, keeran ukse lahti ja uus mees toas, nonii, korras. Ma ei maletagi, kus kohast parit, taas mingi imepaik. Alkoholi aroomidega tuup. Panin klapid pahe ja natukese aja parast kuulatan- jah, ta norskab. Muusika valjemaks. Ohoo, tuppa astub veel uks uus noormees, pikk mustanahaline, kelle pukstevarvel umber kintsude ja tossud kui pirakad suusasaapad. Tutvuda me ei joudnud. Ta pani voodilinad paika ja hakkas riietuma. Ma proovisin viisakalt edasi kirjutada, tema aga keksis ringi, lopuks tombas dressipuksid jalga ja puges teki alla. Koige olulisem- magades on ikka nokamuts peas, mille all omakorda ratik. Jou-jou!

Ega ma siis ainult poodide ees ja hosteli veetlevates ruumides ole. Ja raamatukogus. Ja toidupoes. Teisipaeval kaisin Anna, LB(koreakas) ja hiina poisiga ujumas. Basseinis. Seal oli valibassein ka nagu "Meie salajases elus" labis peategelane pikkuseid ning arutas sobrannaga igasuguseid teemasid. Sel korral ma sinna ei sulpsanud, ohtuti on ohk paris jahe, poleks uskunudki. Koik aga ahvardavad suure kuumaga, mis varsti tulekul. Natuke voiks soojemaks minna, jaa. Hea oli ule pika aja end liigutada. Peale treeningut viis meid hiinakas sooma Hiina restorani, kus ta ise tootab. Kusimus: kui osav on Greete (haaldage Griit, mhmh) pulkadega? Hehee. Lobus ja kohatu narvi ajav, kui koht koriseb ning nouab manustamist. Hakkama saime! Soolased toidud olid vaga maistvad (ma sellest piprast pikemalt ei kirjutaks, mille ara soin...), kuid need magustoidud...kuna hiina kutt on oma tootaja, siis ta toi meile neli erinevat potsikut, onneks nelja peale. Vahepeale Annaga soovitasime eesti keeles, et ara seda voi teist vaga usinalt hakka sooma. Konna munad kookospiimas olid omaparased, ka nii rohelised kui punased oad, mis olid magusad nagu meil on rosinakissell. Neljas maiuspala oli tarretise moodi, heh, maitses hulga kehvemini. Kogemus oli vahva! Mind on hakanud huvitama Aasia kook, neil on nii palju eriskummalisi toite, toiduaineid ning valmistamise nippe. Juba riisi keetmisel mitmed reeglid- ponev! Voib-olla kui tagasi koju naasen, siis ei kupsetagi enam podraliha, vaid vorbin riisipirukaid. Oii, ma igatsen podraliha ja ema kartuliputru. Siin on imelikud kartulid, valged ja maitsetud. Selleparast, et pinnas liivane ja muld kallis. Naete, ma opin iga paev midagi uut.

Eile looderdasin, polnud usin annetuste koguja. Avastasin, et laheduses jogi, lopetasin too varem, jalutasin joe aarde, istusin maha ning mugisin pirukat. Veetsin seal mitu tundi. Vaatasin vett ja teiselpool kaldal olevaid torne, tuledes linna. Monus iseendaga olemine. Motlesin paadile, seal viibijatele ning ule parda viskunutele. Valja ei nuputanud midagi. Pigem avastasin end kajakaga vestlemas. Ostsin pileti ja astusin ferry'le, uletasin joe, kus mind voeti autole ning kontorisse raha lugema. Tagasi backpackeris.

Tana on uus paev, minek parki ja Coldplay uus plaat meeldib mulle endiselt. Death and all his friends.

Seilame edasi, tuurimehed!

Eestlased!

Ma ootan teie postitusi! Suuri ja vaikeseid, rohkem ikka neid pirakaid! Muud ei tahtnudki oelda!=)

greeteuustal@hot.ee

Biodiversity Protection!

Black Cockatoo! Nende eest ma voitlen! Hommikul viiakse mind koos topsikutega ei-tea-kuhu Perthi kaupluse ette, seisan uhe ja sama koha peal nii umbes kumme tundi, topsik vapralt kaes ja kusin moodujatelt: "Would you like to help black cockatoo?" Ja inimesed toesti tahavadki, aina kukutavad munte sisse, kolks ja kolks. Eks ole neidki, kes naeravad valja, aga uldiselt on inimesed uskumatult sobralikud ja uurivad, kus ma parit- ehk Saksamaalt? Utlen, et Eestist- noo, riiiiili? Yeees! Eestis aga vaataksid inimesed kui lollakat, uksikud annetaksid, siin on vaike protsent, kes ei toeta kakatuusid, nad on ikkagi endangered. Ise motlen samal ajal, et mina vist kull ei paneks dollareid topsi, siinsed aga hoolivad. Voi on lihtsalt rumalad, viimane on toenaoline. Palju need kakatuud tegelikult saavad? Tuhised protsendid. Nonda tekib kullalt odav tunne, sest ise ei tea kakatuudest oluliselt midagi, heh, koige hirmsam ongi, kui inimesed tulevad raakima neist ja uurima...ma ainult: "Yes, yes!" Paeva lopuks olen nii labi, istun peale 8-10 tundi autosse ja raha lugema, saan palga katte ning hostelisse. Ma tahan ju vee aarde!

Tana laheme voib-olla Korea poistega ujuma, nemad tahavad basseini minna, on ikka rumalad, ise on Austraalias. Eks ole naha.
Eile aga olin osav. Panin kohvri lukku, aga kuhu jai voti? Jaagu see moistatuseks, vihjeks- nuud on lukk katki!

Tervitused!

Adam lahkus- anjoo

...ei teagi, kas saab hullemaid haali tulla?

Ka Pedro tegi minekut.

Tuli halli peaga tadi, tundus sobralik. Teist uut toanaabrit pole kohanud.

Tana soitsime natuke Perthis ringi, Adam viis meid oma uue massiiinaga tiirutama. Kummaline oli istuda eesistmel, kus peaks olema rool ja pedaalid, ma ei saanud nii autot juhtida ning Adam aina korrutas, kuidas see on tema pleasure ja pleasure, et saab meiega koos aega veeta. Jaa, jaaa...
Nainud nuud pisut Austraalia maastiku- langes ja tousis, uhekordsed majad uksteise kuljes kinni, neid oli koos tuhandeid. Esimest korda tekkis tunne, et olemegi mujal, nn valismaa tunne, heh. Ja mida nagi Greete siis? Ookeani. Kull oli sinine nagu Summer Bay'd vaataks. Sally jalutas rannal ning Alf vudis kalale. Inimesed suplesid ja surfasid, minul jalad soolased. Ule vee tuli Aafirka ja teises otsas India, ei olnudki jarve taga Venemaa. Ei peagi kumneid meetreid jalutama, et voiks lopuks vette sukelduda, astud sammu ja teise ning vesi ule pea. Lainete manglemine oli omaette vaatepilt, voimas. Ometi, meenus mulle seesama metsatagune paik.

Aeg tagasi hostelisse minna, korea poistega nende keelt oppima- anjoo, ei, mitte nii ei haalda, proovi uuesti! Proovin. Ei-ei, anjoo! Mhmh, utlen siis anjoo, ei, endiselt ei sobi, uuesti. No siis anjoo...Yes, yes...anjoo! No vot siis, samamoodi ju! Vahva!

Adios!

Ma siiski ei vajutanud ristile

Hirmsasti sooviksin kirjutada, sugugi ei tea, millest. Uldse ei tea.

Klappidest ulub Tracy Chapman, hmm, mitte tana, panen edasi. Jaa...Sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teeeinee, sa oled mul Teine. Teine. Teine.

Votan siis oma kasutad, kuhu teen sissekanded voi tulen raamatukokku, ootan jarjekorras ja nae, peale 20 mintutit prauhti keerlevale toolile. Uurin meilid ule ning siis lopetuseks avan blogi, loen, mis te kostunud ning vajutan New Post. Tuhi leht, jollitan ja jollitan...kuid ei, arvutil pole tuhja lehte, tal on igasugused varvilised kohad, kuhu klikkida, ei tekita niivord angi, kui monikord tuhi paberileht. Paber sunnib kirjutama, ometi on sinna raskem sonu ritta seada, paberil tuleb rohkem puuda ning kui siis pigistada ja venitada- see vasitab. Parem loon sel korral kaustad kinni. Oluline, et nad ei jaakski suletuks, sest paberil areneb mote paremini, mingisugune kummaline volu- suurema vooluga lehed justkui vestlevad. Ja nonda ma istun hoopis kompuutri taga.

...ma peaaegu vajutaksin ristile...

Lahen minema, seal on soe paike!

Perutav Pedro

Oli taas aarmiselt omaparane oo, Itaalia kutt laks Adami kirgistamise ja norskamise peale kergelt oeldes narvi. Jarsku ma tunne, kuidas keegi peksab voodit, kuna mina ja Adam ju uhes naris, siis ma usna elavalt tajusin Pedro (voi Pauli, ei tea) jalahoope vastu sangi.

Ootan ponevusega jargmist ood! Aga noooh, no worries, jees-jees!

Uudu

Teate, see on paris hirmus, kui oled taiesti rahulikult pikali, kuulad oma muusikat ning jarsku loob pahe, et kirjutasin uhe sona siia blogisse valesti ja miks ometi ma selle nonda kirjutasin? Uha painab ja painab, ketrab peas, et ma tean, ma tean oiget kirjapilti ja siis saad aru, et see on ju koigest blogi ning uinud, kuid siis hakkab uks haalitsema. Aii, ma virutasin.

Super Mario

Jaa, need valgusfoorid on siin omaette tegelased. Esiteks, tuleb aina oodata rohelist, jouab vajuda motetesse, uurida, mis toimub mujal, mitte vaid silmitseda teisel pool teed seisvaid varvilisi nagusid.

Inimesi on toesti koikjalt, pohiliselt jaavad silma Aasia omad, ma ei tea, kus on austraallased ise. Peidus. Eks nad olegi segunenud. Siiani on koik aarmiselt sobralikud, aeg-ajalt isegi ehmatab minu kui tuima ja sonaahera eestlase ara. Eile istusime esimest korda peale vasitavat toootsingut hosteli uhisel olengul. Pisteti kohe olu ette, mille ma isegi ara join ning jutt lakski lahti- koigi nende Korea, Jaapani, Prantsusmaa, Taiwaani, Rootsi kujudega, isegi uhe uue eestlasega. Putrasin ja putrasin oma vigast inglise keelt, onneks on umbkeelseid veel- meie toas elavad Itaalia ja Korea kutid on samasugused. Nendest raakides, siis pole ma elus kuulnud taolist heli, mida suudab koreakas Adam oma hammastega tekitada. Alguses motlesime, et tal tootab padja all mingi masin, kuid jarsku kukkusid tema plastmass hambaklambrid minu voodi juurde, nii armas. Jah, ta magab minu uleval naris- laks jallegi onneks! Kui ta ei krigista hambaid, siis ta hoopiski norskab. Kull on hea, et mulle on tema molemad tegevused vastumeelsed. Aga Adam on tore, ta tahab meid igale poole kaasa, sest tal on igav. Arusaadav.

Nuud, olles pikalt seisnud valgusfoori korval, moelnud, jutustanud- loobki roheline! Sugugi mitte nii nagu Eestis, tuleb moelda Super Mario telekamangule, just helile. Ptiu ja minek! tut-tut-tut-tut-tut, poolel teel vilgub punane, ei tea, kas joosta voi mitte? Ei, siin ei pea! Need kolmevarvilsed muudavad koige nukrama tujugi paremaks, sest rohelise suttimise hetkel oled kui kangelane Super Mario!

No worries!

Unemaailm

Taas raamatukogus, raha pole veel tulemas, homme jatkuvad siin 1,4 miljoni elaniku seas otsingud. Parem jutustan omaparasest oost. Meelega ei urita leida tappe voi midagi sarnast, nii on huvitavam!

Magasin umbes 13 tundi, puhkasin viimastest paevadest. Kella poole viie paiku arkasin natukeseks, olin juba kaheksa tundi veetnud teadmata maal. Unenaos kulastas mind Juhan Viidingu must luulekogu, keegi toi selle mulle, oli vaga hubane paik- uksik tugitool, pehme tekk, soojendamas kuum teekruus, kaed umber selle poimunud, aur tiirles otse ules, nurgas kolas Jaaaar:"...su umber on vooras ja unistav linn...su jutu ei moistetud, andesta see, lopuks ometi void sa koik ara anda..." Mingi hetk aga naidati mulle uut raamatut Viidingust ja ma vist tean, kes oli too tutvustaja. Kolas hoopis Kokomo.

Ja voib-olla seda koike polnudki, olin vaid mina tumedate kaantega. Tousin ules, kondisin pimedas ja pisut kohedas hostelis ringi ning heitsin tagasi pikali, und ei tulnud. Monikord unenagu nii haarab endasse, et on raske voi vastumeelne sealt valjuda, loodad, et nahtud oli ehtne ja ehk ongi. Ehk on koik unistatu reaalne, kui vaid unistada!

Aeg lahkuda, oo, see on hea laul... raamatukogu suletakse, meie oma kahe toanaabri juurde, kes on taitsa meessoost! Kohtumiseni!=)

Nimed

Tere taas! Pikalt ei kirjuta, ei. Istun raamatukogus, see onneks lahedal ja otsin endiselt tood, heh, vahvalt kolab meie keel ilma tappideta. Teie, toredad inimesed, palun kirjutage oma nimed, kui mulle postitate, ma olen ju arusaamatu- ei moista seda blogi. Ja siis on mul roomus meel, kui tean, kes on kes. Ma tanan!

Et siis, no worries!

Blogi. Blogi. Blogi.

...jah, sõnad on rasked tulema...
Kell on meil siin, Austraalias (Perthis) 15.39, teil seal mujal viis tundi taga. Ilm päikseline ja soe, aeg-ajalt sahistab jahe tuuleiil, mõnus. Nagu Eesti suvi, seega mõtlen pisut hirmuga, kui kord (õige pea) siia suvi saabub, praegugi on päike üsna intensiivne- kärmemad ammugi peesitaksid rannal, aga äkki nii ongi! Ei tea, pole veeni jõudnud.

Elame hostelis, mille ees juba kohtasime eestlast- korras! Ta elab samas majas. Tänast öökohta pole me veel seest näinud, kuid voodikoht on olemas, päris katuseta pole, aga ega midagi erilist pole, samas, ei otsigi luksust. Tegelikult sooviksin elada rannas või mujal looduses, kus poleks nõnda palju inimesi ega saginat ning loodus oma uhkusega raputaks-raputaks-raputaks, kuid see vist olekski luksus. Nii ongi, et kuidas keegi asju näeb või mida ootab. Mina ei oska oma praeguste muljete kohta suurt midagi kosta, olen vist siiani lennukis ning näen enda ees ebameeldivat toitu, kus kõige krooniks neoonoranžid porganid, mis kui plastmassist nuku söök. Siiski, mulle meeldib õhus olla, kas just ligi 30 tundi ja seda 3 erineva lennukiga...aga need pardad on täitsa vahvad, kus näo ees ekraan ja käe juures pult- aina vali meelepäraseid filme, muusikat, mänge. Samal ajal pakutakse Bailey'st- ikka võtan. Ja Sinu all on Kilomeetrid.

Ometi rõhub väsimus, hetkel ei jõua isegi ärevust tunda. Eile uinudes pigem justkui vangutasin pead, et mis-ma-nüüd-hakkan-lahedat-elu elama? Oli lihtsalt pikk päev ning "röövel" taksojuht ja kulukam hostel- täna pole kõigutavaid masinaid, rasket kohvrit (18,6kg- hästi pakitud!), nn toitu- täna polegi süüa, heh ega taksot, lippame jala- siiani on ju kõik libedalt sujunud. Homne toob meile töö. Varsti näen ookeani ning surfan ja vopsti- lahe elu! Ja ma õpingi vaimustuma! Nii need asjad käivad!

No worries! *siit saab juba päevaga uue elumoto*

Rosenthaler Platz

Berliin.

Enese teadmata rongiga jänest. Korda kaks.

Pizza. Pepsi. Ikka tervislikult ja odavalt!

Kohtumine metroos kahe toreda võõraga.

Pablo ja tema hollandlanna.

Homme läheme Berliini müüri vaatama, äärmisel juhul mitte.

Metroo. Buss. Lennuk.

Uni.

Minek, varsti!

Nõnda. Võtan sõna enda peale, tänan Ele!

Täna, veel siin Tallinnas, ärkasin mina enne kümmet, kes ei tea, et magamine on minu üks hobidest, siis nüüd teab! Mind lõi üles unes nähtud isikukood, numbrid aina tuhisesid näkku...4...8...7... ja siis lõpu tegin hästi kiiresti, nii ruttu, et ma ei jõua siia seda trükkidagi ning lõin plaksti silmad lahti. Läksin sööma. Kohver lebab endiselt avatult minu kõrval, ma enam ei jõua neid asju sorteerida, ahh- sulgen!

Aitab jutust, lähen panka- see on kindlasti lõbus! Tuju on aga...omapärane, heh!
Kohtumiseni, augustis võiks midagi koos teha...peame plaani!=)

Tere

Tere. Greete istub Kukus ja on ebakaine. Kolmandas isikus. Tšiaou.