Bundaberg

Rongisoit oli vasitav, 13 tundi Brisbane'i, seal 5 tundi ootamist, siis 4 tundi uuesti rongiga ning ohh roomu, me oleme Bundabergis. Nakane hostel, tood pole. Jolkusime mooda linna, tood ei pakutud. Vaatab, mis homne toob. Ikka lubati pollule, kuid kes seda teab, millal see room saabub. Voib-olla homme. Voib-olla mitte. Uldse ei tea midagi kindlat, ara tuutab see backpackeri elu. Muidu on ju tore. Linnas on jogi ja sillad ja isegi paar kaltsukat. Mis siis viga, miskit.

Hostelis on bassein, mis on parem kui pesemisruumid. Vahva. Ahjaa, toas oleme eestlasega, Andri tema nimeks. Kolmekesi olemegi seal, Eesti tuba. Tulge kulla.

Ohtul soome nuudleid. Minul algasid saastukuud.

Rongile

Nii, homme rongile ning 12 tundi soitu, esimene peatus on Brisbane. Eesmargiks jouda Bundabergi ja saada seal tood farmis. Eks ta ole.

Aga puhapaeval nagin esimest korda elus magesid. Oli kull uhke tunne. Blue Mountains.

Gleedi Wstaal

...minu nimi, muide. Olgu, voin ju olla Griit, Greta, Gretee, kuid lausa Gleedi ja just sellise kirjapildiga edastati mulle sonum ning lausa tahthaaval ette utlemisel jouab minu perekonnanimi Wstaaliks, huvitav. Lopuks mind polegi olnud Austraalias.

Tana oli nii minul kui Annal oppepaev, nimelt jagati meile teadmisi Optusest, hehee, see telefonifirma. Kull lahevad juhtmed maa alt voi hoopiski kaablitena ohus, ponev-ponev. Ma ei saanud vahepeal sugugi aru, mida mees seletas, aga seda ma hakkan komapaeval inimestele pahe maarima, suurt raha kokku ajama. Mhmh.

Aitab. Varsti kohvikusse, Kuuba omasse- vahvaim koht, kus viibinud viimase kuue kuu jooksul. Tekib tunne, et looks isegi taolise hubase olengu paiga. Monus, monus.

Nii, laheb lahti

Sydney. Suurem ja uhkem kui Perth. Siin on enam ohku ja tunne on marksa positiivsem kui kuue kuu eest Perthi saabudes. Viimane pigem ehmatas mind, puudus jume. Endalegi ullatuseks, see jume ja oma tunne tekkis ajaga, inimestega, kes tee peale juhtusid ning ma ei soitnud lennujaama "lopuks ometi" tundega. Otsisin oma pilguga auto tagaaknast veel kord ules need tornid, mis naitavad alati suuna katte Perthi kesklinna. Heh, head aega! Ja minuga on inimene, kellele tahaksin nii vaga oelda, et meie minek on hea, aga ma ju ei tea. Jalle me vaikime.

Motlesin inimestele, kellega olen kohtunud- ikka igasuguseid! Nad on samamoodi tulnud ara. Tulnud avastama ja tutvuma. Ka nemad igatsevad oma lahedasi. Me ei oota uksteiselt midagi ehk vaid meeldivat seltskonda, lihtsalt suhtleme, kuni kord jatta huvasti. Moni aga iseenesest puurib sugavamale ning kui sellistele isikutele tuleb korduvalt soovida koike paremat, siis, jah, kaobki loplikuse loplikkus. Voib-olla on see hea, siis pole nii tugevat kurvastust, kuna ehk naen neid taas. Veel meeldivam, kui keegi neist tegelikult voorastest hoolib ja mina neist. Monikord, eriti viimastel kuudel, satuvad teele inimesed, kellega suhtlengi suhtlemise parast. Nad on ju toredad. Ja mingi hetk tajun, ma lahen neile korda rohkem kui oleksin uskunud, siis aga tulebki oelda head aega. Kallistan ja jalutan minema toenaoliselt viimast korda neil tanavail. Pillimehed tanava nurkades mojuvad monusalt. Ma ei ole kurb, meenutan Perthi siiski heaga.

Olemegi joudnud Sydneysse, jatnud uuesti koik turvalise selja taha , et alustada otsast peale. Peatume hostelis, voodivedrud annavad endast marku igal liigutusel, pea all on justkui vaid padjapuur, kui ma seda aeg-ajalt kohendan, siis nagu oleks rohkemat. Magan nari ulemisel voodil, motlen hirmuga, mil end sealt alla keeran. Minuga ju juhtub. Naiteks eile jalutasime poodi, ostsin shampooni ja palsami, hostelisse joudes oli kilekotis vaid shampoon. Kotis oli auk. Vahemalt jai shampoon. Olgem roomsad. Kulgemine labi roomu, labi ette juhtunud ja kaasatud tegemiste. Nuud vaja leida too, et votta ette jargmised motted ning siis naaseda. Ja jallegi alustada. Ei, ikka jatkata pooleli jaanud teed.

Sydney

Oleme kohal, raamatukogu. Ei ole aega kirjutada. Otsime tood.