Minu aadressiks on varsti midagi muud, kusagil Wellingtoni tanaval, et arge enam Francis'e tanavale kirju ning kingitusi saatke! Kolin korterisse. Eks avalikustan tapsema aadressi ka, siis voib jatkuda lakituste jada, mhmh.
Soidame kohale, et vaadata, milline see valja naeb, ohoo, park- kena roheline plats mone puu ja pingiga, hea! Siseneme majja, koridor tekitas pisut tunnet, et viibiks haiglaruumides, aga siis liftiga kolmandale korrusele ja meile avatakse uks. Puhas ja valge, pole ammu nii korralikus kohas viibinud ning ma hakkan seal pesitsema. Markan, et meil on rodu, vaade pargile, mmm-ma juba motteis joon teed ning uudistan mooduvaid inimesi, loen, kuulan muusikat...siis naidatakse mulle ja Annale tuba, kus hakkame kahekesi elama ning seal on vaid meile pesuruum. Toesti luksus, eriti arvestades viimaseid aastaid uhikates ja nuud odavas hostelis. Kuid see pole koik, koige magusam pilt alles avaneb, uurime ka teiste tubasid ja mis on tagahoovis? Heh, bassein. Mull-mull, vaiksed kalad, kus on teie vaiksed jalad...lalalalaaa. Olgu, ma ei eputa. Kuigi meil on paris paikseline ja taevas sinine ja et soe...Ahjaa, kokku kolin uhe kutiga Koreast, kes muide opib kokandust, hehhee ja uhe tudrukuga Saksamaalt, nad tootavad Annaga samas baaris, seega usun, et rahvast hakkab meil palju liikuma. Koreakad hoiavad vaga kokku. Ponev, ma loodan.
Igav on aga endiselt. Homme vaba paev, lahen uksi ookeani aarde kummikomme sooma ja pilte jaadvustama. Ootan. Ohtul kolime sisse ja adios, hostel. Kurb on jatta endast maha kaks vahvat Aasia poissi, kuid varsti lahkuvad nemadki. Nii ta kaib, tulevad ja lahevad. Voib ju oelda, et alati saab uuesti kohtuda. Ehk.
Veel eile motlesin Eesti lumest ja soojast kodust, lahedastest...motlen tanagi, kuid praegu on marksa parem, kolimine toob muutust. Kui vaid leiduks rohkem inimesi, kes pakuvad huvi, kes pole rumalad austraallased, uusmeremaalased voi olgu nad siis rumalad, aga et neis oleks see midagi, mis paneb salamisi roomsalt muigama.
Ma lahengi pakkima ja votan viimased kaadrid magalast.
See you later!=)
Tuesday, November 25, 2008
Monday, November 24, 2008
Tuesday, November 18, 2008
Nonstop
Ma nimelt valmistasin tana lounaks Nonstopi nimelise voileiva. Tuus. Homme on vaba paev ja ma ei lahe korjama, siiski hulgan keskkonna- ma ikka ei saa nende lindudega hakkama, kas keegi teeks mind sobraks Fred Jussiga? Siesie!
Head aega!
Head aega!
Thursday, November 13, 2008
Who's the best mc? Tell me, tell me...
Greetel on uus too! Tema valmistab Rootsi restoranis Miss Maud voileibu ja talle meeldib, seal on sobralikud inimesed, isegi muusika taustaks! Ta ei hulga keskkonda, aga elagu voileivad! Kohal peab olema hommikul kell kuus, siis on veel pime ning tanavatel liiguvad hinged, kes ehk polegi magama joudnud. Uskumatu, kuid sellisel kellaajal kaib elu. Nuud on tood tehtud iga kell- utle vaid aeg ning Greete utleb too, heh. Mis see ka ei tahendaks.
Uleeile oli vaike grillpidu, sel korral lahkus koreakas John, tema on vahva kuju- alati sai nalja. Soime ja joime, ohtu lopuks olime omadega taas karaoke baaris, ei tea, mis tava see on, kuid lobus oli jallegi! Pidevalt kolasid korea keeles laulud, istusime ja kuulasime ballaade- jarsku hakkasid viis korea poissi nonda mollama. Koik korraga laulsid, huplesid ja tegid vagagi kummalisi tantsuliigutusi, pole ammu nii sudamest naernud. Voh, Eesti poisid- millise laulu ajal tee nii poordesse laheksite? Tapselt.
Teate, homme voib juhtuda, et ostetakse fotoaparaat...Koike voib juhtuda. Naiteks praegu laheb Greete hostelisse rummipalle maiustama (siin on vaid uks koht, kus neid saab osta ning need on mmm-maitsvad!) ning lukab arvutisse Coldplay dvd! Kell viis aratus.
Uleeile oli vaike grillpidu, sel korral lahkus koreakas John, tema on vahva kuju- alati sai nalja. Soime ja joime, ohtu lopuks olime omadega taas karaoke baaris, ei tea, mis tava see on, kuid lobus oli jallegi! Pidevalt kolasid korea keeles laulud, istusime ja kuulasime ballaade- jarsku hakkasid viis korea poissi nonda mollama. Koik korraga laulsid, huplesid ja tegid vagagi kummalisi tantsuliigutusi, pole ammu nii sudamest naernud. Voh, Eesti poisid- millise laulu ajal tee nii poordesse laheksite? Tapselt.
Teate, homme voib juhtuda, et ostetakse fotoaparaat...Koike voib juhtuda. Naiteks praegu laheb Greete hostelisse rummipalle maiustama (siin on vaid uks koht, kus neid saab osta ning need on mmm-maitsvad!) ning lukab arvutisse Coldplay dvd! Kell viis aratus.
Monday, November 3, 2008
Su umber on vooras ja unistav linn
Paevast! Esmaspaevast! Tahendab see raamatukogu, sel korral hoopiski kolmandal korrusel. Esmaspaev, aga naete taitsa erinev. Ja ongi, Greete on nuud iga nadala esimesel paeval koristaja, kas pole vahva. Ja koik minu retke ja tulevase fotokaamera nimel! Kolm-neli tundi uhes majas korda loomas, kuukese voib ju teha. Ja ongi kaes november, kuidagi kahtlane tundub Perthist lahkumine selle kuu lopus, nii me aga oleme moelnud voib-olla siis hoopis jouludeks idarannikule, mitte ei tea.
Viimane nadal oli tais emotsioone. Uhel toopaeval avastasin jallegi lahedusest raamatukogu, huppasin sisse, et vaatada, kas keegi mulle midagi lakitanud. Sain niivord hea kirja, istusin ja lugesin veel, olin roomus ja kurb. Muigasin, muigasin...Naasen oma annatuste juurde, jaanud viimased 40 minutit, heliseb mobiil- ohoo, Allan. Ja seal nemad- minu onu, ema, vanaisa, hoikavad mulle tervitusi, seest kais selline jonksatus. Vahetasin mone sona koigi kolmega, vanaisa raakis, kuidas kais jahil ja soovad podralihavorsti, tundsin vist sel hetkel ka vorsti lohna. Lopetasin kone ja ei olnudki kindel, kas teha tood edasi, votsin aga oma topsiku ning seisin seal kusagil, molgutasin motteid.
"On hommikul punased kardinad ees..."
Oli uus toopaev ja veel uks ning kaes reede ohtu, mil napsutasin koreakatega. Oli pikk ja tore ohtu, jargmisel paeval toole ei lainud. Tahtsin puhata, natuke liig on seda keskkonna tood teha viis paeva jarjest. Laupaev, paev, mil tuli jatta esimest korda huvasti. Lahkusid kaks tudrukut Rootsist ning Korea poiss, ajal, mil nad just said mulle armsaks. Meisterdasime neile umbriku, kus uhel poolel Eesti kaart ja teisel pool Perthi oma, sisse pistsime eestikeelset muusikat ning kirja, ootasin terve paeva, et nad saabuksid hostelisse. Kell oli juba uksteist ohtul ning lopuks andsin kingi ule- nad olid meelitatud. Laksime (nemad, mina, Anna, Dennis, Joe) korea karaoke baari, heh, aga oli lobus! Meil oli oma ruum, kus laulsime (rohkem ikka nemad) ja oppisime taas paar tantsuliigutust Denniselt, tal on vaga omaparane liikumine. Olime vasinud ja igauks kusagil oma motetes. Kolas palju aeglaseid laule ja ma toesti nautisin, kuidas Joe ja Dennis neid laulsid, see polnud imal- nad olid selles hetkes. Tajusin, kuidas jalle oppisin midagi. Ma ei oska seda siia sonadesse panna, kui vaid inimesed suudaksid rohkem olla siirad. Aeg sai tais, jalutasime tagasi hosteli poole, lasin Sarahl ja Johannal mulle kirjutada, ostsin endale pisikese markmiku, kuhu moodujad saavad end jaadvustada- nemad olid esimesed, hea algus! Peatus ja ongi aeg jatta huvasti, kallistasime ning lubasime uuesti kohtuda (Rootsi ja Eesti seal samas), ometi valdas mind teadmine, et me ehk ei kohtu enam kunagi. Vaatasin neid, markasin, et neil on silmad niisked ning moistsin, et see aasta tulebki taoline- inimesed saabuvad, jatavad sinusse margi ning kaovad. Lehvitasime juba uksteisest kaugel olles ning kadusime nurga taha. Magada oli neli tundi, ei tea, millal uinusin, arkasin ja olin ise moistmata sudamest kurb. Mind soidutati poe ette, kinnitasin margid rinda, peaaegu hakkasingi toole, aga ei- ostsin poest energiajoogi ning maandusin kusagil kriketiplatsil, prantsatasin maha, lugesin, mida mulle varahommikul kirjutati...Ma ei saa aru, miks nende lahkumine mind nonda loi roopast valja, polnud me sugugi lahedased ega raakinud palju, aga just ajal, mil mul tekkis aratundmine ja siis koik need eelnevad emotsioonid...kirjutasin mitu lehekulge ja istusin seal omaette ule tunni. Siis kogusin vahelduva eduga raha, aga selleks polnud just parim paev, viimaks tudinesin, ostsin Mercury siidri ja olin taas platsil, ruupasin ja kirjutasin jalle. Oli ilus ilm.
Viimane nadal oli tais emotsioone. Uhel toopaeval avastasin jallegi lahedusest raamatukogu, huppasin sisse, et vaatada, kas keegi mulle midagi lakitanud. Sain niivord hea kirja, istusin ja lugesin veel, olin roomus ja kurb. Muigasin, muigasin...Naasen oma annatuste juurde, jaanud viimased 40 minutit, heliseb mobiil- ohoo, Allan. Ja seal nemad- minu onu, ema, vanaisa, hoikavad mulle tervitusi, seest kais selline jonksatus. Vahetasin mone sona koigi kolmega, vanaisa raakis, kuidas kais jahil ja soovad podralihavorsti, tundsin vist sel hetkel ka vorsti lohna. Lopetasin kone ja ei olnudki kindel, kas teha tood edasi, votsin aga oma topsiku ning seisin seal kusagil, molgutasin motteid.
"On hommikul punased kardinad ees..."
Oli uus toopaev ja veel uks ning kaes reede ohtu, mil napsutasin koreakatega. Oli pikk ja tore ohtu, jargmisel paeval toole ei lainud. Tahtsin puhata, natuke liig on seda keskkonna tood teha viis paeva jarjest. Laupaev, paev, mil tuli jatta esimest korda huvasti. Lahkusid kaks tudrukut Rootsist ning Korea poiss, ajal, mil nad just said mulle armsaks. Meisterdasime neile umbriku, kus uhel poolel Eesti kaart ja teisel pool Perthi oma, sisse pistsime eestikeelset muusikat ning kirja, ootasin terve paeva, et nad saabuksid hostelisse. Kell oli juba uksteist ohtul ning lopuks andsin kingi ule- nad olid meelitatud. Laksime (nemad, mina, Anna, Dennis, Joe) korea karaoke baari, heh, aga oli lobus! Meil oli oma ruum, kus laulsime (rohkem ikka nemad) ja oppisime taas paar tantsuliigutust Denniselt, tal on vaga omaparane liikumine. Olime vasinud ja igauks kusagil oma motetes. Kolas palju aeglaseid laule ja ma toesti nautisin, kuidas Joe ja Dennis neid laulsid, see polnud imal- nad olid selles hetkes. Tajusin, kuidas jalle oppisin midagi. Ma ei oska seda siia sonadesse panna, kui vaid inimesed suudaksid rohkem olla siirad. Aeg sai tais, jalutasime tagasi hosteli poole, lasin Sarahl ja Johannal mulle kirjutada, ostsin endale pisikese markmiku, kuhu moodujad saavad end jaadvustada- nemad olid esimesed, hea algus! Peatus ja ongi aeg jatta huvasti, kallistasime ning lubasime uuesti kohtuda (Rootsi ja Eesti seal samas), ometi valdas mind teadmine, et me ehk ei kohtu enam kunagi. Vaatasin neid, markasin, et neil on silmad niisked ning moistsin, et see aasta tulebki taoline- inimesed saabuvad, jatavad sinusse margi ning kaovad. Lehvitasime juba uksteisest kaugel olles ning kadusime nurga taha. Magada oli neli tundi, ei tea, millal uinusin, arkasin ja olin ise moistmata sudamest kurb. Mind soidutati poe ette, kinnitasin margid rinda, peaaegu hakkasingi toole, aga ei- ostsin poest energiajoogi ning maandusin kusagil kriketiplatsil, prantsatasin maha, lugesin, mida mulle varahommikul kirjutati...Ma ei saa aru, miks nende lahkumine mind nonda loi roopast valja, polnud me sugugi lahedased ega raakinud palju, aga just ajal, mil mul tekkis aratundmine ja siis koik need eelnevad emotsioonid...kirjutasin mitu lehekulge ja istusin seal omaette ule tunni. Siis kogusin vahelduva eduga raha, aga selleks polnud just parim paev, viimaks tudinesin, ostsin Mercury siidri ja olin taas platsil, ruupasin ja kirjutasin jalle. Oli ilus ilm.
Saturday, November 1, 2008
Subscribe to:
Comments (Atom)