Tere, blogspot.com!

31.jaanuar 2009, laupaev. Uhtlasi selle aasta esimese kuu viimane paev, mis iseenesest peaks tahendama lahkumist Perthist. Sai ju oeldud- jaanuari lopp, kuid juba on see moodas ning kaes uus algus. Veebruarikuu algus. Eks ta ole.

*Uks paev lugesin Vonnegut, Tapamaja*

Mis toimub? Hommikul voileivad. What's that? Quick. Quick. Quick.

Lounal kas magamine, raamatukogu voi tiir linna peal, mis toenaoliselt eeldab kulastust Good Sammy's (kaltsukas) ja JB HI-Fi's (utlemata vahva muusikapood keldrikorrusel, kus leidub ka filme, fotoaparaate...). Uleeile astusin labi teisest muusikapoest, nimelt 78 Recordsist, peab kaiku kordama, aega varuma. Ja on kolmaski- Cheap CD, kus enamik plaate 10dollarit, isegi moned DVD'd, kuid kehvem valik. Need poed pakuvad mulle roomu. Olen avastanud oma muusikapoodide kulastamise strateegia. Tihti motlen, et huppan korraks labi voib-olla on soodukaid, kunagi ei voi teada. Eks ta ole. Sammun riiulite vahel, kuni suvenen- alustan uuesti uhest otsast, sirvin ja sirvin. Seal on teisigi. Sormed kaivad ule plaadiumbriste, see monus plaatide plogin. Sooduka kastis olevad CD'd tuleb koik ule vaadata ja need on alati segamini ning ma pean hakkama korda looma, ma ei saa ju muidu aru, millised nahtud voi mitte. Juba olengi kassa taga. Korras.

Ohtu. Sobraks mul moni raamat, paber voi televiisor. Klopsutan ja klopsutan. Krimisari. Tennis. Krimisari. Kriket. Ohoo, Sobrad. Kirmisari. Simpsonid. Kodus ja voorsil. Alf on endiselt ekraanil. Kestmas 21.aasta, isegi saab osta special ajakirja. Tuus. Jargmine nadal aga kisub ponevaks, tennis saab labi ning oma hooaega alustavad mitmed uued sarjad. Ei saagi linnast lahkuda, kes teab, millal jalle televiisori ette saab. Mojuv pohjus, eks. Eks ta ole.

Oo. Magan. Vaatan kella. Magan. Aratus.

Plaan, oigemini mingisugune otsus sai koos langetatud, et liigume kuhugi farmi. Raha! Raha! Peale paari kuud rugamist natuke ringi soita, kaeda ule idakallas ning koju. Tundub moistlik mote. Vaja vaid too leida.

Viimaks ilmast. Viimased paevad on moodunud meeldivalt alla 30kraadi, taevas pilvine ning vahelduva eduga puhub tavalisest pisut jahedam tuul. Tana taas 32kraadi, palav. Melbourne naitab kuumakraade koguni 43kraadi, oli vist oige otsus siia jaada. Eks ta ole.

Naeb siis.

Voimas, voimas!

Eile oli Austraalia paev! Aussie, aussie, aussie, oioioii. Nii karjusid joobes massid tanavatel. Rahvast oli. Varviline rahvas, nagusid igasuguseid. Uhke ilutulestik. Uritasin pildile saada, mille peale Anna kostis, et ma ometi ei vaataks tulevarki.

Ja siis kohtusime eestlastega. Lopuks oli meid uhes seltskonnas umbes 20. Hirmus. Ja sarkastiliselt humoorikas. Rohkem ei oskagi selle ohtu kohta oelda voi kas ongi oskust? Nii eestlased. Nii tuupilised. Uks agedus tahtis naiteks taiega abukale sisse anda. Ajee. "Enam-vahem eesti poisid!" (tsiteerides Markust, temaga saime tuttavaks Anna baaris).

Aga ma soovin endiselt kodumaa pinnale astuda! Enam-vahem tulen.

Hola!

Mainisin sakslannat, kes elab minuga uhes korteris. Nadine. Tema, kes naerab hirmus valju haalega ja on uldse Omamoodi kuju. Tema tuli mottele osta kolm esimest hooaega "Sopru" ja neid me siis oleme viimased kaks paeva jalginud, toenaoliselt jatkub sama ka tana. Vahepeal kain pesemas, puuan lugeda voi niisama oma asjadega tegeleda, kuid "Sobrad" on taitsa vahvad ning see naer, ma utlen, see naer aratab mind aeg-ajalt isegi ules. Naiteks esmaspaeval, mil mul vaba paev, jah, loomulikult oli ka temal sel samal paeval day off. Prhhh.

Ja siis ma lahen magama, sulgen toa ukse ja mida ma kuulen..."Sobrad" ja Hirmus Vali Naer.

Ja siis ma naen unenagusid...seal on lisa: voileivad. Pidevalt kummitavad mind unenagudes tomatid, avokaadod...ja kodused.

Ja nuud ma olen raamatukogus. Uurin Linnateatri kodulehekulge ja viskan pilgu peale Postimehele. Ehk ka moni kiri. Ehk, kes teab. Seljataga istub Rubert, ootab vaba arvutit, heh, mina alles tulin.

Ahjaa. Puhapaeval peale 8 tundi tood porutasin Annaga uhe meie kaas-voileiva-meistri juurde grillile. Seal oli nii umbes-tapselt 15 brasiillast, paar muust rahvusest inimest ja siis meie. Ja mis keelt pohiliselt raagiti? Sel korral ei hairinudki, sest nende temperament ja keel ise on nii elav ning tombab seltskonda. Olime aga paar tundi, sest vasimus rohus ja kaua ikka passida inimestega, kes omavahel ammugi tuttavad. Ehk monikord jalle.

Kohtumiseni.

Pole pealkirja

Nii. Mis ma tana kostan? Tana ma raagin, et on moodunud soojad joulud, veel kuumem aastavahetus ning kaes on endiselt kuum uus aasta. Seda koike ilma tottu.

Tere!

Uks paev kulastasime vene poodi. Seal oli Karumsi kohukesed, votsin mitu. Ja seal olid pelmeenid. 1kg maksab tapselt 16 dollarit. Vihjeks voin anda, et 7,8ga tuleb korrutada, ajeeee. Kuid isu oli suurem ning paar punast suppi sai ligi voetud. Hommikul oli kuidagi kodune tunne avada kulmkapp ning ohooo, Karumsid. Nuud ammugi otsas. Aga ohtal kupsetan pelmeene ja kuulan muusikat, kena plaan, eks. Mhmh.

Teisipaeval votsin katte ja kulastasin loomaaeda. *Oudne, kui kirjutan, siis tahaks toppida eessonu ja inglise keeles valjendeid. Eieiei, minuga ei juhtu nii. Ei.* Ja siis arkasin, pestud-soodud, kotis voileib ja kaks ouna lounaks. Kohe, kui arkasin, olid kotis...Enne aga huppasin labi postimajast, seal oli mulle pakk, milles taas Vana Tallinn ja kondenspiim, hehehe, mekib kenasti. Siis huppasin kollasele kassile, porutasin paar peatust edasi. Ahjaa, nii kollane, punane kui sinine kass tahendab tasuta bussi, see mulle meeldib vagagi Perthi puhul. Istusin praamile, ule joe ning hopsti loomaaeda. Krokodill on piiirakas, aga need lovid. Mina olen ikkagi Eestist ja need lovid olid nonda voimsad. Kaks isast magasid vastu klaasi, kui oleksin kae valja sirutanud, siis oleksin saanud neid paitada. Kui seda klaasi ees poleks...Kukitasin ja lihtsalt jollitasin nakku, uks avas uhe silma ning oli taolise naoga, et noh, vaata, vaata, kui seda klaasi ees poleks...Olin nendega uksi, kuni lopuks tulid mingid inimesed ja rikkusid koik minu olengu. Kondisin edasi ning uritasin leida kangurusid, kelle parast ma sinna uldse laksin. Lopuks vaatan, ohoo, kes see huppab mulle vastu keset konniteed? Kanguru. Nemad, jah, lippavad niisama seal ringi. Lasi end roomsalt pildistada ja laksin edasi. Nii, jargmine. Ja veel kolmas. Jouan koaalade juurde, need on taitsa huvitavad loomad- ainult magavad. Ise losakil oksal, kapad ripuvad alla ja mitte ei huvitu umbritsevast. Lihtsalt lesivad koik need paevad. Motlesin, et hullemad kui mina. Kolm tundi moodusid liiga kiiresti, aga juba pandi varavad kinni, nimelt kella viiest. Kell oli 5.14 kui endiselt uritasin leida vljapaasu, heh, nii minulik, kuid ma ei olnud ainuke, lalalaa.

Tana sain uue paki, kus taas sees, ei, mitte Vana Tallinn, vaid kondenspiim, hehee...eelmine saabki otsa. Jap, meeldib. Koht koriseb, mul aga klapid peas, laulu tombab Feist ja ega mina tea, kas korin kostub teisteni, no andeeksi, ma ei joudnud suua. Nuud aga lahen, veel sirvin ule Postimehe ja siis varsti on juuli. Tulen koju. Enne tuleb poletada uks kuunal ja maiustada.

Ja aasta tuli meil 2009

Tere! Tere, tere!

Head uut aastat!

Head Aega!