Eestlased!

Ma ootan teie postitusi! Suuri ja vaikeseid, rohkem ikka neid pirakaid! Muud ei tahtnudki oelda!=)

greeteuustal@hot.ee

Biodiversity Protection!

Black Cockatoo! Nende eest ma voitlen! Hommikul viiakse mind koos topsikutega ei-tea-kuhu Perthi kaupluse ette, seisan uhe ja sama koha peal nii umbes kumme tundi, topsik vapralt kaes ja kusin moodujatelt: "Would you like to help black cockatoo?" Ja inimesed toesti tahavadki, aina kukutavad munte sisse, kolks ja kolks. Eks ole neidki, kes naeravad valja, aga uldiselt on inimesed uskumatult sobralikud ja uurivad, kus ma parit- ehk Saksamaalt? Utlen, et Eestist- noo, riiiiili? Yeees! Eestis aga vaataksid inimesed kui lollakat, uksikud annetaksid, siin on vaike protsent, kes ei toeta kakatuusid, nad on ikkagi endangered. Ise motlen samal ajal, et mina vist kull ei paneks dollareid topsi, siinsed aga hoolivad. Voi on lihtsalt rumalad, viimane on toenaoline. Palju need kakatuud tegelikult saavad? Tuhised protsendid. Nonda tekib kullalt odav tunne, sest ise ei tea kakatuudest oluliselt midagi, heh, koige hirmsam ongi, kui inimesed tulevad raakima neist ja uurima...ma ainult: "Yes, yes!" Paeva lopuks olen nii labi, istun peale 8-10 tundi autosse ja raha lugema, saan palga katte ning hostelisse. Ma tahan ju vee aarde!

Tana laheme voib-olla Korea poistega ujuma, nemad tahavad basseini minna, on ikka rumalad, ise on Austraalias. Eks ole naha.
Eile aga olin osav. Panin kohvri lukku, aga kuhu jai voti? Jaagu see moistatuseks, vihjeks- nuud on lukk katki!

Tervitused!

Adam lahkus- anjoo

...ei teagi, kas saab hullemaid haali tulla?

Ka Pedro tegi minekut.

Tuli halli peaga tadi, tundus sobralik. Teist uut toanaabrit pole kohanud.

Tana soitsime natuke Perthis ringi, Adam viis meid oma uue massiiinaga tiirutama. Kummaline oli istuda eesistmel, kus peaks olema rool ja pedaalid, ma ei saanud nii autot juhtida ning Adam aina korrutas, kuidas see on tema pleasure ja pleasure, et saab meiega koos aega veeta. Jaa, jaaa...
Nainud nuud pisut Austraalia maastiku- langes ja tousis, uhekordsed majad uksteise kuljes kinni, neid oli koos tuhandeid. Esimest korda tekkis tunne, et olemegi mujal, nn valismaa tunne, heh. Ja mida nagi Greete siis? Ookeani. Kull oli sinine nagu Summer Bay'd vaataks. Sally jalutas rannal ning Alf vudis kalale. Inimesed suplesid ja surfasid, minul jalad soolased. Ule vee tuli Aafirka ja teises otsas India, ei olnudki jarve taga Venemaa. Ei peagi kumneid meetreid jalutama, et voiks lopuks vette sukelduda, astud sammu ja teise ning vesi ule pea. Lainete manglemine oli omaette vaatepilt, voimas. Ometi, meenus mulle seesama metsatagune paik.

Aeg tagasi hostelisse minna, korea poistega nende keelt oppima- anjoo, ei, mitte nii ei haalda, proovi uuesti! Proovin. Ei-ei, anjoo! Mhmh, utlen siis anjoo, ei, endiselt ei sobi, uuesti. No siis anjoo...Yes, yes...anjoo! No vot siis, samamoodi ju! Vahva!

Adios!

Ma siiski ei vajutanud ristile

Hirmsasti sooviksin kirjutada, sugugi ei tea, millest. Uldse ei tea.

Klappidest ulub Tracy Chapman, hmm, mitte tana, panen edasi. Jaa...Sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teeeinee, sa oled mul Teine. Teine. Teine.

Votan siis oma kasutad, kuhu teen sissekanded voi tulen raamatukokku, ootan jarjekorras ja nae, peale 20 mintutit prauhti keerlevale toolile. Uurin meilid ule ning siis lopetuseks avan blogi, loen, mis te kostunud ning vajutan New Post. Tuhi leht, jollitan ja jollitan...kuid ei, arvutil pole tuhja lehte, tal on igasugused varvilised kohad, kuhu klikkida, ei tekita niivord angi, kui monikord tuhi paberileht. Paber sunnib kirjutama, ometi on sinna raskem sonu ritta seada, paberil tuleb rohkem puuda ning kui siis pigistada ja venitada- see vasitab. Parem loon sel korral kaustad kinni. Oluline, et nad ei jaakski suletuks, sest paberil areneb mote paremini, mingisugune kummaline volu- suurema vooluga lehed justkui vestlevad. Ja nonda ma istun hoopis kompuutri taga.

...ma peaaegu vajutaksin ristile...

Lahen minema, seal on soe paike!

Perutav Pedro

Oli taas aarmiselt omaparane oo, Itaalia kutt laks Adami kirgistamise ja norskamise peale kergelt oeldes narvi. Jarsku ma tunne, kuidas keegi peksab voodit, kuna mina ja Adam ju uhes naris, siis ma usna elavalt tajusin Pedro (voi Pauli, ei tea) jalahoope vastu sangi.

Ootan ponevusega jargmist ood! Aga noooh, no worries, jees-jees!

Uudu

Teate, see on paris hirmus, kui oled taiesti rahulikult pikali, kuulad oma muusikat ning jarsku loob pahe, et kirjutasin uhe sona siia blogisse valesti ja miks ometi ma selle nonda kirjutasin? Uha painab ja painab, ketrab peas, et ma tean, ma tean oiget kirjapilti ja siis saad aru, et see on ju koigest blogi ning uinud, kuid siis hakkab uks haalitsema. Aii, ma virutasin.

Super Mario

Jaa, need valgusfoorid on siin omaette tegelased. Esiteks, tuleb aina oodata rohelist, jouab vajuda motetesse, uurida, mis toimub mujal, mitte vaid silmitseda teisel pool teed seisvaid varvilisi nagusid.

Inimesi on toesti koikjalt, pohiliselt jaavad silma Aasia omad, ma ei tea, kus on austraallased ise. Peidus. Eks nad olegi segunenud. Siiani on koik aarmiselt sobralikud, aeg-ajalt isegi ehmatab minu kui tuima ja sonaahera eestlase ara. Eile istusime esimest korda peale vasitavat toootsingut hosteli uhisel olengul. Pisteti kohe olu ette, mille ma isegi ara join ning jutt lakski lahti- koigi nende Korea, Jaapani, Prantsusmaa, Taiwaani, Rootsi kujudega, isegi uhe uue eestlasega. Putrasin ja putrasin oma vigast inglise keelt, onneks on umbkeelseid veel- meie toas elavad Itaalia ja Korea kutid on samasugused. Nendest raakides, siis pole ma elus kuulnud taolist heli, mida suudab koreakas Adam oma hammastega tekitada. Alguses motlesime, et tal tootab padja all mingi masin, kuid jarsku kukkusid tema plastmass hambaklambrid minu voodi juurde, nii armas. Jah, ta magab minu uleval naris- laks jallegi onneks! Kui ta ei krigista hambaid, siis ta hoopiski norskab. Kull on hea, et mulle on tema molemad tegevused vastumeelsed. Aga Adam on tore, ta tahab meid igale poole kaasa, sest tal on igav. Arusaadav.

Nuud, olles pikalt seisnud valgusfoori korval, moelnud, jutustanud- loobki roheline! Sugugi mitte nii nagu Eestis, tuleb moelda Super Mario telekamangule, just helile. Ptiu ja minek! tut-tut-tut-tut-tut, poolel teel vilgub punane, ei tea, kas joosta voi mitte? Ei, siin ei pea! Need kolmevarvilsed muudavad koige nukrama tujugi paremaks, sest rohelise suttimise hetkel oled kui kangelane Super Mario!

No worries!

Unemaailm

Taas raamatukogus, raha pole veel tulemas, homme jatkuvad siin 1,4 miljoni elaniku seas otsingud. Parem jutustan omaparasest oost. Meelega ei urita leida tappe voi midagi sarnast, nii on huvitavam!

Magasin umbes 13 tundi, puhkasin viimastest paevadest. Kella poole viie paiku arkasin natukeseks, olin juba kaheksa tundi veetnud teadmata maal. Unenaos kulastas mind Juhan Viidingu must luulekogu, keegi toi selle mulle, oli vaga hubane paik- uksik tugitool, pehme tekk, soojendamas kuum teekruus, kaed umber selle poimunud, aur tiirles otse ules, nurgas kolas Jaaaar:"...su umber on vooras ja unistav linn...su jutu ei moistetud, andesta see, lopuks ometi void sa koik ara anda..." Mingi hetk aga naidati mulle uut raamatut Viidingust ja ma vist tean, kes oli too tutvustaja. Kolas hoopis Kokomo.

Ja voib-olla seda koike polnudki, olin vaid mina tumedate kaantega. Tousin ules, kondisin pimedas ja pisut kohedas hostelis ringi ning heitsin tagasi pikali, und ei tulnud. Monikord unenagu nii haarab endasse, et on raske voi vastumeelne sealt valjuda, loodad, et nahtud oli ehtne ja ehk ongi. Ehk on koik unistatu reaalne, kui vaid unistada!

Aeg lahkuda, oo, see on hea laul... raamatukogu suletakse, meie oma kahe toanaabri juurde, kes on taitsa meessoost! Kohtumiseni!=)

Nimed

Tere taas! Pikalt ei kirjuta, ei. Istun raamatukogus, see onneks lahedal ja otsin endiselt tood, heh, vahvalt kolab meie keel ilma tappideta. Teie, toredad inimesed, palun kirjutage oma nimed, kui mulle postitate, ma olen ju arusaamatu- ei moista seda blogi. Ja siis on mul roomus meel, kui tean, kes on kes. Ma tanan!

Et siis, no worries!

Blogi. Blogi. Blogi.

...jah, sõnad on rasked tulema...
Kell on meil siin, Austraalias (Perthis) 15.39, teil seal mujal viis tundi taga. Ilm päikseline ja soe, aeg-ajalt sahistab jahe tuuleiil, mõnus. Nagu Eesti suvi, seega mõtlen pisut hirmuga, kui kord (õige pea) siia suvi saabub, praegugi on päike üsna intensiivne- kärmemad ammugi peesitaksid rannal, aga äkki nii ongi! Ei tea, pole veeni jõudnud.

Elame hostelis, mille ees juba kohtasime eestlast- korras! Ta elab samas majas. Tänast öökohta pole me veel seest näinud, kuid voodikoht on olemas, päris katuseta pole, aga ega midagi erilist pole, samas, ei otsigi luksust. Tegelikult sooviksin elada rannas või mujal looduses, kus poleks nõnda palju inimesi ega saginat ning loodus oma uhkusega raputaks-raputaks-raputaks, kuid see vist olekski luksus. Nii ongi, et kuidas keegi asju näeb või mida ootab. Mina ei oska oma praeguste muljete kohta suurt midagi kosta, olen vist siiani lennukis ning näen enda ees ebameeldivat toitu, kus kõige krooniks neoonoranžid porganid, mis kui plastmassist nuku söök. Siiski, mulle meeldib õhus olla, kas just ligi 30 tundi ja seda 3 erineva lennukiga...aga need pardad on täitsa vahvad, kus näo ees ekraan ja käe juures pult- aina vali meelepäraseid filme, muusikat, mänge. Samal ajal pakutakse Bailey'st- ikka võtan. Ja Sinu all on Kilomeetrid.

Ometi rõhub väsimus, hetkel ei jõua isegi ärevust tunda. Eile uinudes pigem justkui vangutasin pead, et mis-ma-nüüd-hakkan-lahedat-elu elama? Oli lihtsalt pikk päev ning "röövel" taksojuht ja kulukam hostel- täna pole kõigutavaid masinaid, rasket kohvrit (18,6kg- hästi pakitud!), nn toitu- täna polegi süüa, heh ega taksot, lippame jala- siiani on ju kõik libedalt sujunud. Homne toob meile töö. Varsti näen ookeani ning surfan ja vopsti- lahe elu! Ja ma õpingi vaimustuma! Nii need asjad käivad!

No worries! *siit saab juba päevaga uue elumoto*

Rosenthaler Platz

Berliin.

Enese teadmata rongiga jänest. Korda kaks.

Pizza. Pepsi. Ikka tervislikult ja odavalt!

Kohtumine metroos kahe toreda võõraga.

Pablo ja tema hollandlanna.

Homme läheme Berliini müüri vaatama, äärmisel juhul mitte.

Metroo. Buss. Lennuk.

Uni.

Minek, varsti!

Nõnda. Võtan sõna enda peale, tänan Ele!

Täna, veel siin Tallinnas, ärkasin mina enne kümmet, kes ei tea, et magamine on minu üks hobidest, siis nüüd teab! Mind lõi üles unes nähtud isikukood, numbrid aina tuhisesid näkku...4...8...7... ja siis lõpu tegin hästi kiiresti, nii ruttu, et ma ei jõua siia seda trükkidagi ning lõin plaksti silmad lahti. Läksin sööma. Kohver lebab endiselt avatult minu kõrval, ma enam ei jõua neid asju sorteerida, ahh- sulgen!

Aitab jutust, lähen panka- see on kindlasti lõbus! Tuju on aga...omapärane, heh!
Kohtumiseni, augustis võiks midagi koos teha...peame plaani!=)

Tere

Tere. Greete istub Kukus ja on ebakaine. Kolmandas isikus. Tšiaou.