Taas raamatukogus, raha pole veel tulemas, homme jatkuvad siin 1,4 miljoni elaniku seas otsingud. Parem jutustan omaparasest oost. Meelega ei urita leida tappe voi midagi sarnast, nii on huvitavam!
Magasin umbes 13 tundi, puhkasin viimastest paevadest. Kella poole viie paiku arkasin natukeseks, olin juba kaheksa tundi veetnud teadmata maal. Unenaos kulastas mind Juhan Viidingu must luulekogu, keegi toi selle mulle, oli vaga hubane paik- uksik tugitool, pehme tekk, soojendamas kuum teekruus, kaed umber selle poimunud, aur tiirles otse ules, nurgas kolas Jaaaar:"...su umber on vooras ja unistav linn...su jutu ei moistetud, andesta see, lopuks ometi void sa koik ara anda..." Mingi hetk aga naidati mulle uut raamatut Viidingust ja ma vist tean, kes oli too tutvustaja. Kolas hoopis Kokomo.
Ja voib-olla seda koike polnudki, olin vaid mina tumedate kaantega. Tousin ules, kondisin pimedas ja pisut kohedas hostelis ringi ning heitsin tagasi pikali, und ei tulnud. Monikord unenagu nii haarab endasse, et on raske voi vastumeelne sealt valjuda, loodad, et nahtud oli ehtne ja ehk ongi. Ehk on koik unistatu reaalne, kui vaid unistada!
Aeg lahkuda, oo, see on hea laul... raamatukogu suletakse, meie oma kahe toanaabri juurde, kes on taitsa meessoost! Kohtumiseni!=)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
4 comments:
ma võin jälle sulle ja su kirjastiilile armastust avaldada. mul on nii huvitav lugeda.
ele olen. l, noh, L.
Ma tanan, Ele...ma kohe arvasingi, et Sina, jee!=)
Jääääre koht oli muhe.
Tekkis endalgi tunne, et reaalne.
Täitsa meessoost? :)
jaah, sellised omamoodi.
Post a Comment