Blogi. Blogi. Blogi.

...jah, sõnad on rasked tulema...
Kell on meil siin, Austraalias (Perthis) 15.39, teil seal mujal viis tundi taga. Ilm päikseline ja soe, aeg-ajalt sahistab jahe tuuleiil, mõnus. Nagu Eesti suvi, seega mõtlen pisut hirmuga, kui kord (õige pea) siia suvi saabub, praegugi on päike üsna intensiivne- kärmemad ammugi peesitaksid rannal, aga äkki nii ongi! Ei tea, pole veeni jõudnud.

Elame hostelis, mille ees juba kohtasime eestlast- korras! Ta elab samas majas. Tänast öökohta pole me veel seest näinud, kuid voodikoht on olemas, päris katuseta pole, aga ega midagi erilist pole, samas, ei otsigi luksust. Tegelikult sooviksin elada rannas või mujal looduses, kus poleks nõnda palju inimesi ega saginat ning loodus oma uhkusega raputaks-raputaks-raputaks, kuid see vist olekski luksus. Nii ongi, et kuidas keegi asju näeb või mida ootab. Mina ei oska oma praeguste muljete kohta suurt midagi kosta, olen vist siiani lennukis ning näen enda ees ebameeldivat toitu, kus kõige krooniks neoonoranžid porganid, mis kui plastmassist nuku söök. Siiski, mulle meeldib õhus olla, kas just ligi 30 tundi ja seda 3 erineva lennukiga...aga need pardad on täitsa vahvad, kus näo ees ekraan ja käe juures pult- aina vali meelepäraseid filme, muusikat, mänge. Samal ajal pakutakse Bailey'st- ikka võtan. Ja Sinu all on Kilomeetrid.

Ometi rõhub väsimus, hetkel ei jõua isegi ärevust tunda. Eile uinudes pigem justkui vangutasin pead, et mis-ma-nüüd-hakkan-lahedat-elu elama? Oli lihtsalt pikk päev ning "röövel" taksojuht ja kulukam hostel- täna pole kõigutavaid masinaid, rasket kohvrit (18,6kg- hästi pakitud!), nn toitu- täna polegi süüa, heh ega taksot, lippame jala- siiani on ju kõik libedalt sujunud. Homne toob meile töö. Varsti näen ookeani ning surfan ja vopsti- lahe elu! Ja ma õpingi vaimustuma! Nii need asjad käivad!

No worries! *siit saab juba päevaga uue elumoto*