Hosteli hoov. Bundabergis, tosi. Laupaev, paljudel pole tana tood. Lesivad, soovad, jutustavad, mangivad kaarte voi vaikivad ning ootavad. Nad koik ootavad midagi siin palmipuude ja paikese seltsis. Nad on backpackerid. Me oleme siin Bundabergi linnas uhiselt backpackerid, kes ootavad tood, et taas liikuda edasi voi tagasi, kes kuidagi. Kui vaid saaks toole. Varsti plaanime luua hosteli vastase revolutisooni ning uuri mitte makste, heh.
Linn on oma olemuselt justkui vaikne, kuid pimedas ei soovitata ringi hulkuda, eriti mitte sillal, mida just meie hosteli elanikud peavad kasutama, kui vaja tulla kesklinna. Eelmine aasta tapeti sillal kolm ja moned ka vagistati, pussitati silla all. Eks ta ole. Backpackerid saavad tihti keretaie, kuna votavad kohalike too, noh, mis Sa oskad kosta. Mul on ju endal nuga, teadagi.
Mind ei hairi, et olen kusagil ja mul pole siin miskit peale hakata ning et minu umber on inimesi toesti koikjalt. Mulle ei lahe nad korda. Voin ju moelda (ja ma ka teen seda), et nuud istun kampa, suhtlen, naeratan ja seletan Eesti kohta ja miks ma ikkagi tulin siia Austraaliasse ning kusin taolisi kusimusi vastu. Voi kasvoi siinsed eestlased- las nad siis olla. Mitte praegu. Ma pole kibestunud ega sugugi stressis, pole suurt midagi. Ehk mandunud.
Tana on vaga ilus ilm. Parajalt paikest, pilvi ja kergendav tuuleiil. Koikjal on roheline. Puudel on erksad viljad, sisalikud vudivad ringi, linnud on suured ja hirmus pika nokaga, vist hiibised. Ja oot, need on vist bananaaid seal puu otsas. Maakoht. Vot, lennuk lendab ule pea, ei tea, kuhu ta teel. Me peseme praegu pesu, oigemini see nn pesumasin keerutan meie hilpe, et pollul oleks puhas ja roomus meel. Me ju oleme roomsad, oigus? Lihtsalt uks igatseb uhte ja teine teise kohta, tuleb vaid oodata. Ja mis siin tuhermaa maigulises linnas muud ikka teha, oleks see siis kasvoi tuhermaa. Tean, see tuhermaa valmib siin uleval juuste pahmaka all. Kasvavad liiga kiiresti.
* * *
Selline laupaev oli nadala eest. Tana on teisipaev. Kaks paeva on ladistanud vihma, toole ei saa, sest mandariine ei korjata marjaga. Eile olin ainult hostelis, vaatasime filme, mangisime kaarte, kuulasin muusikat, kirjutasin...ja motlesin, et kui pole koduigatsust, siis justkui polegi midagi. Homme on taevas paikseline ja mandariini tunnid aina taituvad. Varsti lahen poodi ja luban endale liha, heh. Kartuleid vist ka. Mmm.
Anna laks ka ara, ta on tagasi Perthis, aga mina olen Bundabergis. Taitsa huvitav on olla nuud paris uksi, usun, et see on vaid hea kogemus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment