Mul pole enam uldse tahtmist siia kirjutada, midagi pole muutunud. Olen siin Perthis, lubatakse aga tood farmi, ponevus vaikselt kasvab, juba valmis minema, kohver peaaegu pakitud ja siis oii, polegi tood. Valetajad.
Kena Kodumaa paeva! Uhke ja haa...lalallaaa
Tegelikult viimased nadalad on olnud meeldivad ja isegi tegusad. Kulastasime Rottnes Islandit, kus tegime ratastega saarele ringi peale, alguses plaanisime kull pool ringi, kuid oleme nonna vagevad sporditudrukud, et panime suures tuhinas mooda kohast, kus oleks pidanud ara poorama. Ja ara polesime samuti. Magasin nadala ainult kohuli padi naos ja olin punane nagu tomat, tsiteerides minu tookaaslast Abduli, ei saa valjuda voileiva teemast. Veel snorgeldasime, aeg-ajalt motlesin, et hai voib vastu mulistada, kuid iseenesest oli seegi vahva. Paar korda olen kinos istunud, uhel korral valikinos, mis oli monus. Vaatasime Rootsi filmi, kaisin seal Rootsi tudrukuga, kellega koos meisterdame voileibu, ta on paris humoorikas. Kahjuks lahkub temagi peale jargmist nadalat. Mina ka. Ei teagi, eks ta ole naha. Eks ta ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
nõmedus ju.
aga kirjuta siia ikka, ikkaikka.
jeees, seda see on, kuid eks ma ikka aeg-ajalt kirjutan=)
Ja Ele, ootan Sinu kirja, ma kull kuulsin, et Sul hirmus kiire, kuid kuuuuule, Ele!
Post a Comment