Mainisin sakslannat, kes elab minuga uhes korteris. Nadine. Tema, kes naerab hirmus valju haalega ja on uldse Omamoodi kuju. Tema tuli mottele osta kolm esimest hooaega "Sopru" ja neid me siis oleme viimased kaks paeva jalginud, toenaoliselt jatkub sama ka tana. Vahepeal kain pesemas, puuan lugeda voi niisama oma asjadega tegeleda, kuid "Sobrad" on taitsa vahvad ning see naer, ma utlen, see naer aratab mind aeg-ajalt isegi ules. Naiteks esmaspaeval, mil mul vaba paev, jah, loomulikult oli ka temal sel samal paeval day off. Prhhh.
Ja siis ma lahen magama, sulgen toa ukse ja mida ma kuulen..."Sobrad" ja Hirmus Vali Naer.
Ja siis ma naen unenagusid...seal on lisa: voileivad. Pidevalt kummitavad mind unenagudes tomatid, avokaadod...ja kodused.
Ja nuud ma olen raamatukogus. Uurin Linnateatri kodulehekulge ja viskan pilgu peale Postimehele. Ehk ka moni kiri. Ehk, kes teab. Seljataga istub Rubert, ootab vaba arvutit, heh, mina alles tulin.
Ahjaa. Puhapaeval peale 8 tundi tood porutasin Annaga uhe meie kaas-voileiva-meistri juurde grillile. Seal oli nii umbes-tapselt 15 brasiillast, paar muust rahvusest inimest ja siis meie. Ja mis keelt pohiliselt raagiti? Sel korral ei hairinudki, sest nende temperament ja keel ise on nii elav ning tombab seltskonda. Olime aga paar tundi, sest vasimus rohus ja kaua ikka passida inimestega, kes omavahel ammugi tuttavad. Ehk monikord jalle.
Kohtumiseni.
1 comment:
Kui ma nüüd netti õhtul saan, siis ma kirjutan Sulle kirja, Greete :)
Et Sa saaksid raamatukogus kaua lugeda ja teiste ootamist pikendada.
Olen jah paha... :)
Sõpru vaatab mu õde kaa praegu päris usinasti, aga tema vist nii kõvasti naerda ei lagista :P
Post a Comment