Pikk blogi

Tuleb midagi oelda. Mitte peab, vaid pole ammu kirjutanud asjast, need uksikud postitused on pigem olnud markimaks, et olen Austraalias, midagi on teoksil ja ometi ei kirjelda need ritta laotud sonad umbritsevat. Ja veel enam arutledes, siis just seda need utlevad, mis toimub minu endaga.
Mitte midagi. Igavlen. Elan linnas nimega Perth, asub see Austraalia laanekaldal, on suur ja laiali valgunud, populatsioon on vorreldav terve Eesti riigiga ehk isegi enam. Olemus aga vaikne. Ringi jalutades oleksin justkui Johvis- raagitakse voorast keelt, hooned on usna naotud, siiski on kuidagi kodune. Kena paik elamiseks, soetada pere, maja ja koer. Seega, mul pole sugugi tunnet, et sooviksin siia kauemaks jaada. Viimased detsembrikuu paevad, vahetub aasta ning ongi kaes jaanuar, kuu, mille lopus tuleks votta pagas ja jouda kas Melbourne'i voi Sydneysse, vaadata seal ringi, kuni kord taas igavus kallal.

Kolab monusalt- kui kord igav, votan oma asjad ja minek. Iseenesest voiks sama teha ka praegu, kuid vaja raha koguda, Perth olla selleks parim linn Austraalias. Kiiret ju pole kuhugi. Ma ei saa oelda, et siin veedetud aeg on lainud raisku, kindlasti mitte. Moistan, et retk tuleb mulle ainult kasuks. Opin keelt ja mis koige olulisem, olen tutvunud mitme vahva kujuga, kes nuud kull on lahkunud. Halo, halo Dennis! Tee peal on peatunud teisigi meeldivaid inimesi. Koikjal on erinevast rahvusest inimesed, Austraalia on justkui paik, kuhu pogeneda- kauge ja ponev. Kohalikud ise kipuvad varju jaama voi siis hiilgavad oma rumaluse voi labasusega. Lippavad paljajalu ollekast olal, kaenla all on surfilaud, juuksed geeliga pusti aetud ja piiidu. Ja muide, kui te pole teadlikud, siis Austraalia ongi maailm, mis koht see Eesti on? Aiaii. Ma ei tahaks nonda uldistada, vaga ootan, et tuleks vahva aussi ja Greete arvamus on pauhti kadunud. Vaatab. Mul on rohkelt aega motiskleda ja leida end ideelt, et voiksin ette votta ukskoik mida (noh, voimaluste piirides, siin on need paremad), kuid ei olegi suurt teha. Oleks, aga nagu ikka algab koik iseendast. Jah, olen viimast motet korduvalt maininud, viidates teele saadetud kirjadele ja postkaartidele. Ohjaa, ka need on uheks pohjuseks, miks ma pole suutnud end kokku votta, et siia kirjutada, kuna neid kaarte oli akki nonda mitu. Loodetavasti on igauks leidnud oma koha.

Pidasime joulu. Mina, Anna ja tema noormees. Pisut irooniline, eks. Hiljem liitus meiega korteris elav sakslanna. Valmistasime sealiha kartulitega, joime rummi, maiustasime jaatist ning sai valitud paar konet kodumaale. Oi, kuidas mind hairivad pausid lausete vahel, uldse ei saa vahetult suhelda, siiski oli hea kuulda tuttavaid haali. Avasin uhe kingituse ning andsin ule samuti uhe, jah, Annale. Vot, see kingituste osa mulle meeldis, polnud neid sunnitud kokku vorbitud pakikesi ning selle ainsa ka tahtsin paberisse massida. Jargmise paeva hommikul arkasin esimesena, votsin leige vee ning alustasin pannkookide meisterdamisega, ai sa kurja- toused meeldivads tujus ules, et sooks koos teistega kooke, aga see pann ja gaasipliit, kakid tulid. Korterikaaslased valjusid oma ruumidest, vaatasid, millega ma ka tegelen, koreakas Michael opib naiteks kokaks, tore-tore. Soin siis Annaga plonne ning lopuks koreakad valmistasid eelmise paeva ohtusoogist oma toidu. Sujuvalt Eestist Koreasse.

Otsustasin, et vaba paev ja ei passi niisama. Soitsin liftiga alla, avasin postkasti ja mis ma naen, Tallinna vanalinn. Nonda kosutav. Sealt saab teatrisse, Hunti, Kukusse- seal saab munakividel ringi hulkuda. Ja siis laksin sakslannast kaaselanikuga kinno. Tema on selline huvitav tegelane, kes ainult ise raagibki ning naerab hirmus valju haalega, voite ise arvata, mis tunne on taolise inimesega viibida kinos, mil humoorikad kohad. Aga koigi ruumis olijate roomuks on "Benjamin Button" vahe naljakas, kuigi filmi kulgedes voiks seda taitsa jalgida sarkastilise huumoriga. Brad-poiss sunnib vanana ning sureb tillukese beebina. No vot. Ja ometigi mulle mojusid filmi viimased kaadrid, laused. Valjusin hoonest kummaliselt monusa olekuga. Suundusin Anna baari, ta laskis mind netti. Mulle oli neli taiesti omanaolist kirja, alumisel korrusel kolas "Hotel California", mis on uhtlasi minu nn Austraalia laul. Ja lugesin siis joulustressist, ohtusookidest, kellel oli see armas, kellel teatati suguvosa juurdekasvust voi hoopiski lugesin kolme joobes noore lakitust, mil teatatakse, et mind on unenagudes naha musta kakaduuna. Proovisin vastu kirjutada, kuid olemine oli nii rahulolev, et panin ule pika aja korvaklapid tanaval pahe, Jaaaare poisid pinistama ning jalutasin joe aarde, kell oli umbes kuus. Ohtune paike. Eemaldasin muusika, kuulatasin vett ning todesin, kui hea voib kord olla tagasi kodus. Oska igatseda ja oska panna end igatsema. Ma ei suuda meenutada, kus kohast ma taolise mottetera noppisin, aga peab paika. Mind roomustab, et mingi hetk avastasin endas nn uut hingamist. Ja ehk varsti saan end ka liikuma.

Siiani joudsin eile, mil istusin jallegi Anna baaris, tema tootas ja mina kasutasin tema arvutit. Trukkisin Wordi, et hiljem saadan ara. Salvestasin. Tostsin pea ja jalgisin leti aares pisut kogelevat noormeest, muigan. Toimetan edasi oma asju, kuid jarsku eesti keel, eeeeesti keel. Tere! Tutvusime toesti meeldiva eestlasega, ta tuli koigest kusima, mis laul parasjagu mangib ning oli teel juuksurisse. Kella seierid olid aga markamatult tiksunud neljast seitsmeni. Nii me seal kolmekesi jutustasime ja oli utlemata loogastav vaid raakida eesti keeles. Saime teada, et Perthis on Vene pood, kus muugil Karumsi kohukesed- kuhu Greete laheb homme? Tapselt. Word aga ei avanud end, selleparast uritan uuesti, olen juba oige lopus. Heh, kes on siiani joudnud? Tubli, tubli.

Tana vorpisin viis tundi voileibu ning maandusin korterisse oma ema postitatud pakiga. Vot on ema! Saadab lapsele hunniku sokolaade ja pisikese Vana Tallinna! Naersin ja votsin soomu tema terviseks! Lihtsalt roomustav!