Greete Austraalias

Brisbane'i tanavaelu

2009-05-31T19:58:00.001-07:00

Brisbane. Kena, kuigi uksi on suts igav, aga eks tegevust leiab. Eile jalutasin mooda linna, plaan oli jouda siia raamatukokku, kuid juhtus see alles tana. Nimelt kord sattusin uhe kontserdi juurde, seal oli minu korval vana mees, kes tahtis hirmsasti jutustada ning seda teemadel poliitika, Stalin ning kui imeline maa on Austraalia. Tulin tulema. Siis oli jargmine etteaste, kuulasin ning avastasin selja taga uhe teise raamatukogu, huppasin sisse. Ja mis ma kuulen- nonda head naishaalt laulmas ja kitarr saatmas, nii, seda ma vajangi. Kuidas sinna saab? Otsin, otsin, soidan trepist ules ja seal nad on ning taitsa tasuta. Istun maha, veetsin seal kaks tundi. Kolm erinevat artisti, koik olid omamoodi monusad. Uks mees oli paris naljakas, tegi meele roomsaks. Tema leidis armastuse Darwinist, ise iirlane ning armastus on koikjal jajaja siis laulis: "I'm perfect, I'm perfect..." Palus, et inimesed kaasa laulaks, moni uksik uritas oelda, et ta on perfektne, heh, no siis uritasime koik koos laulda uhele Davidile, et tema on perfektne, siis inimesed viisakusest ikka momisesid kaasa, kuidas Sa ei utle teisele, et ta on PERFEKTNE? Vot, hiljem istusin kohvikus, kakao ja kook, monus. Ja joudsin jargmise lavani, seal laulis paks must tadi, et muusika teeb ta vabaks- ohh, see oli kull voimas! Lopuks laksin JB HI-FI'i ja ostsin mone plaadi.

Koik.

Piletid olemas

2009-05-22T17:57:00.000-07:00

Tapselt nii, ostsin need lopuks ara. Jandasin, mis ma jandasin, aga lopuks usna odava hinna ka leidsin. Tore, tore.

Tana porutan Bundabergist minema, aitab. Siin pole enam sugugi tood ja pole motet ma viimaseid nadalaid siin veeta, parem peesitan natuke ookeani aares ning klopsutan pilte teha, et siis puhkan. Hehee, tunne on nonna hea. Enne kummet andsin votme ara, nuud veel vaja asjad pakkida. Ma ei saa aru, pidevalt on nonna palju kodinaid, ometi kull olen koju saatnud ja siis isegi ara viskanud ning ega siin Bundabergis pole ostlemas kainud. Ei tea, ei tea.

Tana soidan bussiga 1770 Town'i, kus monda aega ja sealt tagasi Brisbane, kus vaatan samuti ringi. Hakkan ostlema, sest koik minu riided on jarsku vanad, jaaaa, ometi on mul kohver pungil. Brisbane'st Kuala Lumpurisse, seal olen kaks paeva, siis Londonisse, kus veedan oo Geerika juures ning ongi aeg jouda Tallinnasse. Kes teab, see teab.

Omamoodi tunne on, positiivne ja arev- see peaks tahendama head. Usun nonda. Ahjaa, tagasi seiklen ma uksinda, mis mulle taitsa meeldib, Anna jaab pisut pikemaks. Aga siit ma siis tulen, endal saared ville tais- zuccini lehed, mmm. Koik mu otsused on langetatud viimaste paevde jooksul, seega teised siinsed head tuttavad voi ehk moni ka sober ei oskanud oodata minu varakut lahkumist. Ja vot see on nii palju energiat andev tunne, kui naha mulle tegelikult vooraste inimeste nukrust, kuna ma panen siit minema. Neile toesti laheb korda...Oeh, aga selline on backpackeri elu voi ehk uldse elu- kord tervitame, siis aga aeg votta oma kompsud ning edasi. Ikka edasi.

Loin varava

2009-05-16T02:07:00.000-07:00

Mangisin just poistega ja uhe saksa tudrukuga jalgpalli, oigemini ma uritasin, koik aga lidusid nonna kiiresti. Vahva oli siiski! Ei tea, kas hommikul saan voodist pusti, kuna istutamine ja hiljem jalgpall ei pruugi anda positiivset tulemust. Homme peaks taas tootama, saame naha.

Siis tuleb esmaspaev ning peaks miskit ara otsustama, jallegi, eks me vaatame.

Kuulmiseni.

Uni

2009-05-15T04:33:00.000-07:00

Ma lahen nuud magama. Hommikul 5.30 toole, toole.

Muudatused

2009-05-13T02:41:00.000-07:00

Vahtetasin tuba, eile magasin palju paremini, isegi kaks lina sain ning tuliuue padja. Toas elan kahe inglase, kahe koreaka ja uhe sakslasega- tunduvad meeldivad inimesed. Vahemalt eelmisel ool ei norksanud keegi. Homme kuuest toole:) Ja ilm on jahedaks lainud, mina aga saatsin eelmisel kuul soojad riided koju. Tubli laps!

Kusimus

2009-05-10T20:52:00.001-07:00

11.mai. Jargmine kuu on juuni ja ma naasen kodumaale. Mul kull pole veel piletit, aga varsti tuleb midagi ara osta. Aeg-ajalt saan netti ja otsin, otsin, otsin haid pakkumisi, kuna siinsed eestlased teavad raakida, et netis leiab soodsaid pileteid. Hmm, ma pole just eriti osav, kui keegi tahab mind aidata, siis aga palun! Selleparast mul pole suurt aega kirjadele vastata, arge pidage viha- motlen teile rohkem kui tihti.

Endiselt ma soovin pigem koju kui jaada kauemaks. Samas, uha rohkem kaib peast labi mote, kas ma liialt ei kiirusta ehk tuleks enam ringi vaadata ning voib-olla elu Eestis pole tegelikult see, mida arvan end igatsevat. Muidugi, ma tahan vaga olla kodus, oma asjade keskel ja oma inimestega, aga koik see muu, mis mind vist minema ajas, kas see hakkab jalle ketrama? No vot, mitte ei tea. Tujud on huppelised ja motted aina tiirlevad uhes ja siis teises suunas. Olin juba usna monusas meeleolus, tootasin seitse paeva jarjest, lubati tood iga paev kuni juunini. Olin roomus ja nii valmis, et nuud onnestub- voin jaada rahule. Jah, miks ma seletan minevikus, kuna ma pole kolm viimast paeva sorteerinud, pakkinud paprikaid. Arvan, et nii mind kui saksa tudrukut vallandati, hehee- me ei sobinud liini peale toole, kuigi ma ei moista, miks. Liiga lahedad. Ahh, mulle ei maitsegi paprikad. Paneb aga imestama, kui vastikult kahepalgelised on inimesed. Raakisin oma viimasel paeval sealse bossiga, kusisin palgalipikut, ta naeratas ja lubas anda esmaspaeval ehk siis tana. Sama naine, kes andis tood juunini, va inetu naine on kah.

Tahaks nautida oma jarele jaanud nadalaid, kuid ikka kipub pahe see ja teine mote, siis aga vaatan ringi ning minu korval olevatel inimestel on samasugused mured, seega polegi pohjust olla nukker- tuleb hoida tuju uleval. Mhmh, kaisingi valja monele inimesele, et voiks koos ohtustada, mil uhel ohtul teen mina suua, siis koreakas, siis hiinakas, siis jaapanlane...eile oli viies uhine eine, mil kokkas sakslanna. Snitsel ja kartul, heh. Tana jargmise koreaka kord, vurtsikas kana, mmm...

No ja voiks arvata, et saan hommikuti kaua magada, tood ju pole, kuid kus sellega- meil on kook samas ruumis, kus ka voodid ning pea iga hommik avan oma silmad praemuna sarina voi koreakate jutustamise peale. Nad ikka ei saa paris hasti aru, et kui nemad on arkvel, siis ei pea seda olema teised. Mulle ju meeldivad nad, kuid aeg-ajalt ajavad mu lausa marru. Kord soitsime tagasi hostelisse peale vasitavat toopaeva, ronisin meelega bussi tagumisele istmele, kus kuuleb raadiot- ei, mina ei kuulnud miskit, kuna nii minu korval kui ees olid koreakad ja nad aina seletasid ja seletasid, muidugi korea keeles, mis on kuidagi vali. Olin justkui nurka aetud ega saanud end kuidagi aidata nagu keegi oleks ahistanud. Ja siis nad soovad alati kambakesi, mis tahendab ei noudele. Vot, taolised vaikekodaniku probleemid.

Nalja saab siin ikka ka...kirjutan siis uhe ules, ei teagi, kas enam on nii humoorikas, kuid sel hetkel oli- pole ammu nii sudamest naernud. Jaa...mangisime kaarte ja moned vaatasid telekatoas filmi, tuba oli rahvast tais. Otsustasime, et kaotaja peab minema vaikselt ruumi, sonagi lausumata lulitama televiisori valja ning ise oue tulema. Saksa tudruk Mitra kaotas, laksime koik temaga kaasa, jaime uksele vaatama, puudes aga naeru tagasi hoida. Ta ise oli nii narvis, sisenes, pusis midagi teleka ees, ei leidnud nuppu ules, kuni lopuks kinni ta lakski. Heheee, see ei kola enam uldse nii naljakalt, aga me koik aina naersime ja naersime. Hosteli elu- pidevalt keegi motleb valja igasuguseid lollakaid asju. Naiteks inglane Johnny loi hostelile aia, kus kasvavad erinevad taimed, mis keegi kaasa votnud oma too juurest. Big Mama's Garden, kuna uks ulemus on paks ja oel tadi. Ahjaa, hostelis kaivad jutud, et ma olevalt oosel kellegagi seksinud, kuna voodi tegi haalt ja varises. Ja moni oli kohe eriti huvitatud, kellega ometi...kui isegi teaks, heh. Tegelikult minu voodi liigub ja kriksub isegi siis, kui satin kasvoi tekki ning monikord ma ei saa und ja vahkren, kuna uks krigistab hambaid, teine norskab...

Ja kas toesti on Mart Poom koige kuulsam eestlane?

Paprikas

2009-05-03T05:45:00.000-07:00

Nii, paprikaid sorteerin ja pakin. Lubati juunini tood. Jaa vot siis tuleksingi koju. Hehe.

Grill

2009-04-22T20:27:00.000-07:00

Praegu olen Bundabergi grillimiskohas, mis asub keset linna joe aares. Tana tood pole, no nad ei anna tood, mis siis ikka teha, tuleb tulla grillima. Alguses polnud sugugi tuju, aga ei, pole mingit jorutamist. Votsin kampa koos inglaste, iirlase, sakslase ja isegi uhe austraallasega. Jaaa, siin on net ning muusika mangib kolarites, hetkel Oasis- oigemini viimane tund aega. Mulle nad meeldivad. Ja mis koige lahedam, leidub ka toesti toredaid sakslasi. Ootan nuud vortsikesi.

Ohtul pool kaheksa pannakse taas ules toolist ja me koik saame naha. Nagemiseni=)

Northside hostel

2009-04-19T04:34:00.000-07:00

Olen hostelis, tulin just eestlaste juurest, neil televiisor. Jah-jah, ikka end huvid koikjal...vaatasime siis siinset tantsusaadet. Mulle meeldib koige rohkem Amy.

Viimased neli paeva olen korjanud mandariine, homme samuti, aga utlen vist selle too ara ja loodan saada parema. Kui ei proovi, siis ei saagi ju teada. Onju? No olge nuud minuga nous. Aitah!

Ja siis tana soin makarone ning mandariine. Homme on mul poepaev, siis vist votan hoopis riisi. Ikkagi vaja vaheldust.

Vasinud olen. Ronin nari ulemisele voodile, mis hirmsasti kriuksub ja naaksub, kuid seal ma magan. Madrats on vajunud lohku ning ukse ees larmavad koreakate kamp. Nad on tegelikult toredad, kuid raagivad ainult ja valjult korea keelt. Mina ei saa midagi aru. Oskan vaid oelda tere ja et mul on koht tuhi. Kaks vaga vajalikku lauset. Mingi paev uks lubaski suua teha ning minu all magav hiina tudruk lubas samuti...eks ma teen neile kartulit ja kastet.

Aga ma siis lahen tuttu.

Ootan paikest, jah, uskumatu

2009-04-13T19:06:00.000-07:00

Hosteli hoov. Bundabergis, tosi. Laupaev, paljudel pole tana tood. Lesivad, soovad, jutustavad, mangivad kaarte voi vaikivad ning ootavad. Nad koik ootavad midagi siin palmipuude ja paikese seltsis. Nad on backpackerid. Me oleme siin Bundabergi linnas uhiselt backpackerid, kes ootavad tood, et taas liikuda edasi voi tagasi, kes kuidagi. Kui vaid saaks toole. Varsti plaanime luua hosteli vastase revolutisooni ning uuri mitte makste, heh.

Linn on oma olemuselt justkui vaikne, kuid pimedas ei soovitata ringi hulkuda, eriti mitte sillal, mida just meie hosteli elanikud peavad kasutama, kui vaja tulla kesklinna. Eelmine aasta tapeti sillal kolm ja moned ka vagistati, pussitati silla all. Eks ta ole. Backpackerid saavad tihti keretaie, kuna votavad kohalike too, noh, mis Sa oskad kosta. Mul on ju endal nuga, teadagi.

Mind ei hairi, et olen kusagil ja mul pole siin miskit peale hakata ning et minu umber on inimesi toesti koikjalt. Mulle ei lahe nad korda. Voin ju moelda (ja ma ka teen seda), et nuud istun kampa, suhtlen, naeratan ja seletan Eesti kohta ja miks ma ikkagi tulin siia Austraaliasse ning kusin taolisi kusimusi vastu. Voi kasvoi siinsed eestlased- las nad siis olla. Mitte praegu. Ma pole kibestunud ega sugugi stressis, pole suurt midagi. Ehk mandunud.

Tana on vaga ilus ilm. Parajalt paikest, pilvi ja kergendav tuuleiil. Koikjal on roheline. Puudel on erksad viljad, sisalikud vudivad ringi, linnud on suured ja hirmus pika nokaga, vist hiibised. Ja oot, need on vist bananaaid seal puu otsas. Maakoht. Vot, lennuk lendab ule pea, ei tea, kuhu ta teel. Me peseme praegu pesu, oigemini see nn pesumasin keerutan meie hilpe, et pollul oleks puhas ja roomus meel. Me ju oleme roomsad, oigus? Lihtsalt uks igatseb uhte ja teine teise kohta, tuleb vaid oodata. Ja mis siin tuhermaa maigulises linnas muud ikka teha, oleks see siis kasvoi tuhermaa. Tean, see tuhermaa valmib siin uleval juuste pahmaka all. Kasvavad liiga kiiresti.

* * *

Selline laupaev oli nadala eest. Tana on teisipaev. Kaks paeva on ladistanud vihma, toole ei saa, sest mandariine ei korjata marjaga. Eile olin ainult hostelis, vaatasime filme, mangisime kaarte, kuulasin muusikat, kirjutasin...ja motlesin, et kui pole koduigatsust, siis justkui polegi midagi. Homme on taevas paikseline ja mandariini tunnid aina taituvad. Varsti lahen poodi ja luban endale liha, heh. Kartuleid vist ka. Mmm.

Anna laks ka ara, ta on tagasi Perthis, aga mina olen Bundabergis. Taitsa huvitav on olla nuud paris uksi, usun, et see on vaid hea kogemus.

Pold 2

2009-04-07T22:02:00.000-07:00

Ikka istutan, kull aga paprikaid ja kasitsi, see pole mitte vahva. Raske on liikuda, nii jalad kui selg kange. Sel nadalal voi jargmisel saab seegi too labi. Ja nii siis ongi.

Ja keegi ei kirjuta kah. No vot.

Põld

2009-04-02T20:33:00.001-07:00

Aeg-ajalt saan vagude vahele tööle, tegelikult viimased kolm päeva lausa traktori taha toolile ja taimi istutama. Täitsa mõnus töö, vist parim, mida annab põllul teha. Täna tõmbasime veel rohtu välja, üldiselt jalutasime niisama vagude vahel. Kui nii ka jätkuks, siis olen kindlasti juuniks kodus. Esmaspäeval aga olime vaid kaks tundi põllal, sest tomatid said otsa. On Austraalia.

Bundaberg

2009-03-26T21:01:00.000-07:00

Rongisoit oli vasitav, 13 tundi Brisbane'i, seal 5 tundi ootamist, siis 4 tundi uuesti rongiga ning ohh roomu, me oleme Bundabergis. Nakane hostel, tood pole. Jolkusime mooda linna, tood ei pakutud. Vaatab, mis homne toob. Ikka lubati pollule, kuid kes seda teab, millal see room saabub. Voib-olla homme. Voib-olla mitte. Uldse ei tea midagi kindlat, ara tuutab see backpackeri elu. Muidu on ju tore. Linnas on jogi ja sillad ja isegi paar kaltsukat. Mis siis viga, miskit.

Hostelis on bassein, mis on parem kui pesemisruumid. Vahva. Ahjaa, toas oleme eestlasega, Andri tema nimeks. Kolmekesi olemegi seal, Eesti tuba. Tulge kulla.

Ohtul soome nuudleid. Minul algasid saastukuud.

Rongile

2009-03-23T23:45:00.000-07:00

Nii, homme rongile ning 12 tundi soitu, esimene peatus on Brisbane. Eesmargiks jouda Bundabergi ja saada seal tood farmis. Eks ta ole.

Aga puhapaeval nagin esimest korda elus magesid. Oli kull uhke tunne. Blue Mountains.

Gleedi Wstaal

2009-03-16T02:25:00.000-07:00

...minu nimi, muide. Olgu, voin ju olla Griit, Greta, Gretee, kuid lausa Gleedi ja just sellise kirjapildiga edastati mulle sonum ning lausa tahthaaval ette utlemisel jouab minu perekonnanimi Wstaaliks, huvitav. Lopuks mind polegi olnud Austraalias.

Tana oli nii minul kui Annal oppepaev, nimelt jagati meile teadmisi Optusest, hehee, see telefonifirma. Kull lahevad juhtmed maa alt voi hoopiski kaablitena ohus, ponev-ponev. Ma ei saanud vahepeal sugugi aru, mida mees seletas, aga seda ma hakkan komapaeval inimestele pahe maarima, suurt raha kokku ajama. Mhmh.

Aitab. Varsti kohvikusse, Kuuba omasse- vahvaim koht, kus viibinud viimase kuue kuu jooksul. Tekib tunne, et looks isegi taolise hubase olengu paiga. Monus, monus.

Nii, laheb lahti

2009-03-12T00:03:00.000-07:00

Sydney. Suurem ja uhkem kui Perth. Siin on enam ohku ja tunne on marksa positiivsem kui kuue kuu eest Perthi saabudes. Viimane pigem ehmatas mind, puudus jume. Endalegi ullatuseks, see jume ja oma tunne tekkis ajaga, inimestega, kes tee peale juhtusid ning ma ei soitnud lennujaama "lopuks ometi" tundega. Otsisin oma pilguga auto tagaaknast veel kord ules need tornid, mis naitavad alati suuna katte Perthi kesklinna. Heh, head aega! Ja minuga on inimene, kellele tahaksin nii vaga oelda, et meie minek on hea, aga ma ju ei tea. Jalle me vaikime.

Motlesin inimestele, kellega olen kohtunud- ikka igasuguseid! Nad on samamoodi tulnud ara. Tulnud avastama ja tutvuma. Ka nemad igatsevad oma lahedasi. Me ei oota uksteiselt midagi ehk vaid meeldivat seltskonda, lihtsalt suhtleme, kuni kord jatta huvasti. Moni aga iseenesest puurib sugavamale ning kui sellistele isikutele tuleb korduvalt soovida koike paremat, siis, jah, kaobki loplikuse loplikkus. Voib-olla on see hea, siis pole nii tugevat kurvastust, kuna ehk naen neid taas. Veel meeldivam, kui keegi neist tegelikult voorastest hoolib ja mina neist. Monikord, eriti viimastel kuudel, satuvad teele inimesed, kellega suhtlengi suhtlemise parast. Nad on ju toredad. Ja mingi hetk tajun, ma lahen neile korda rohkem kui oleksin uskunud, siis aga tulebki oelda head aega. Kallistan ja jalutan minema toenaoliselt viimast korda neil tanavail. Pillimehed tanava nurkades mojuvad monusalt. Ma ei ole kurb, meenutan Perthi siiski heaga.

Olemegi joudnud Sydneysse, jatnud uuesti koik turvalise selja taha , et alustada otsast peale. Peatume hostelis, voodivedrud annavad endast marku igal liigutusel, pea all on justkui vaid padjapuur, kui ma seda aeg-ajalt kohendan, siis nagu oleks rohkemat. Magan nari ulemisel voodil, motlen hirmuga, mil end sealt alla keeran. Minuga ju juhtub. Naiteks eile jalutasime poodi, ostsin shampooni ja palsami, hostelisse joudes oli kilekotis vaid shampoon. Kotis oli auk. Vahemalt jai shampoon. Olgem roomsad. Kulgemine labi roomu, labi ette juhtunud ja kaasatud tegemiste. Nuud vaja leida too, et votta ette jargmised motted ning siis naaseda. Ja jallegi alustada. Ei, ikka jatkata pooleli jaanud teed.

Sydney

2009-03-10T20:17:00.000-07:00

Oleme kohal, raamatukogu. Ei ole aega kirjutada. Otsime tood.

Plaan

2009-02-27T21:50:00.000-08:00

Kui mitu korda peab uhele isikule soovima head aega mottega, et me ei kohtugi enam kunagi? Kuni kord on loplikult jaetud huvasti. Ja ometi ei tea iialgi, kas oled siin selles hetkes viimast korda.

Plaanime teades, need plaanid lahevad niikuinii oma teed ja selleparast me plaanimegi.

Naeb.

Ja ikka ootan

2009-02-23T19:07:00.000-08:00

Mul pole enam uldse tahtmist siia kirjutada, midagi pole muutunud. Olen siin Perthis, lubatakse aga tood farmi, ponevus vaikselt kasvab, juba valmis minema, kohver peaaegu pakitud ja siis oii, polegi tood. Valetajad.

Kena Kodumaa paeva! Uhke ja haa...lalallaaa

Tegelikult viimased nadalad on olnud meeldivad ja isegi tegusad. Kulastasime Rottnes Islandit, kus tegime ratastega saarele ringi peale, alguses plaanisime kull pool ringi, kuid oleme nonna vagevad sporditudrukud, et panime suures tuhinas mooda kohast, kus oleks pidanud ara poorama. Ja ara polesime samuti. Magasin nadala ainult kohuli padi naos ja olin punane nagu tomat, tsiteerides minu tookaaslast Abduli, ei saa valjuda voileiva teemast. Veel snorgeldasime, aeg-ajalt motlesin, et hai voib vastu mulistada, kuid iseenesest oli seegi vahva. Paar korda olen kinos istunud, uhel korral valikinos, mis oli monus. Vaatasime Rootsi filmi, kaisin seal Rootsi tudrukuga, kellega koos meisterdame voileibu, ta on paris humoorikas. Kahjuks lahkub temagi peale jargmist nadalat. Mina ka. Ei teagi, eks ta ole naha. Eks ta ole.

Esmaspaeval, tuleb oodata.

2009-02-19T19:29:00.000-08:00

Vahva!

Ootan Perthis, ikka siin

2009-02-14T22:54:00.000-08:00

Ma ei tea, pole midagi raakida.

Ahjaa, teatris kaisin. Vahvad mehed, Lutsepp ja Baskin isiklikult. Nemad tulid Austraaliasse tuurile ja mul on selle ule hea meel. Toid kodust teatrit siia Perthi. Hiljem olid koik kutsutud aukonsuli juurde, kus oli inimesi nii saja ringis, vanu ja noori. Pakuti veini, olut, snakke ning jutustati, kes ja kuidas ja miks. Kes ruupasid vahem, kes aga hoopiski rohkem, nonda sai lopuks uks noormees tema hostelisse veetud ja isegi teki alla pandud. Tugevad Eesti tudrukud nagu me oleme. Ta arvas, et Ain oli temast vaimustuses. Loodetavasti, sest unistusi tuleb hoida. Uldse, elus on etapid, mis tuleb labi elada ning kull sujub. Minul sujub.

Tundub, et jaanud uks nadal Perthis, siis minek kuhugi louna poole viinamarju sorteerima. Ma ootan. Kas just farmitood, aga liikumist ning peale umbes 10 nadalat tood saabub puhkus, mil nii kuu ringi luusida ja aeg tulla koju. Seega neli kuud. Homme peaks selguma, kas ja millal minek farmi. Sai moeldud, et maandume Perthi paariks kuuks ning edasi, homme aga kukub viis kuud. Praegu paistab valgus pisut selgemalt, mis on hea. Eile oli taevas pilves, mis tegi mulle tosiselt roomu, midagi sellist, kui Eestis on kaua vihma sadanud, on sombune, pime ning akki naitab end paike. Monus.

Seega, homme.

Tere, blogspot.com!

2009-01-30T19:35:00.000-08:00

31.jaanuar 2009, laupaev. Uhtlasi selle aasta esimese kuu viimane paev, mis iseenesest peaks tahendama lahkumist Perthist. Sai ju oeldud- jaanuari lopp, kuid juba on see moodas ning kaes uus algus. Veebruarikuu algus. Eks ta ole.

*Uks paev lugesin Vonnegut, Tapamaja*

Mis toimub? Hommikul voileivad. What's that? Quick. Quick. Quick.

Lounal kas magamine, raamatukogu voi tiir linna peal, mis toenaoliselt eeldab kulastust Good Sammy's (kaltsukas) ja JB HI-Fi's (utlemata vahva muusikapood keldrikorrusel, kus leidub ka filme, fotoaparaate...). Uleeile astusin labi teisest muusikapoest, nimelt 78 Recordsist, peab kaiku kordama, aega varuma. Ja on kolmaski- Cheap CD, kus enamik plaate 10dollarit, isegi moned DVD'd, kuid kehvem valik. Need poed pakuvad mulle roomu. Olen avastanud oma muusikapoodide kulastamise strateegia. Tihti motlen, et huppan korraks labi voib-olla on soodukaid, kunagi ei voi teada. Eks ta ole. Sammun riiulite vahel, kuni suvenen- alustan uuesti uhest otsast, sirvin ja sirvin. Seal on teisigi. Sormed kaivad ule plaadiumbriste, see monus plaatide plogin. Sooduka kastis olevad CD'd tuleb koik ule vaadata ja need on alati segamini ning ma pean hakkama korda looma, ma ei saa ju muidu aru, millised nahtud voi mitte. Juba olengi kassa taga. Korras.

Ohtu. Sobraks mul moni raamat, paber voi televiisor. Klopsutan ja klopsutan. Krimisari. Tennis. Krimisari. Kriket. Ohoo, Sobrad. Kirmisari. Simpsonid. Kodus ja voorsil. Alf on endiselt ekraanil. Kestmas 21.aasta, isegi saab osta special ajakirja. Tuus. Jargmine nadal aga kisub ponevaks, tennis saab labi ning oma hooaega alustavad mitmed uued sarjad. Ei saagi linnast lahkuda, kes teab, millal jalle televiisori ette saab. Mojuv pohjus, eks. Eks ta ole.

Oo. Magan. Vaatan kella. Magan. Aratus.

Plaan, oigemini mingisugune otsus sai koos langetatud, et liigume kuhugi farmi. Raha! Raha! Peale paari kuud rugamist natuke ringi soita, kaeda ule idakallas ning koju. Tundub moistlik mote. Vaja vaid too leida.

Viimaks ilmast. Viimased paevad on moodunud meeldivalt alla 30kraadi, taevas pilvine ning vahelduva eduga puhub tavalisest pisut jahedam tuul. Tana taas 32kraadi, palav. Melbourne naitab kuumakraade koguni 43kraadi, oli vist oige otsus siia jaada. Eks ta ole.

Naeb siis.

Voimas, voimas!

2009-01-27T00:11:00.000-08:00

Eile oli Austraalia paev! Aussie, aussie, aussie, oioioii. Nii karjusid joobes massid tanavatel. Rahvast oli. Varviline rahvas, nagusid igasuguseid. Uhke ilutulestik. Uritasin pildile saada, mille peale Anna kostis, et ma ometi ei vaataks tulevarki.

Ja siis kohtusime eestlastega. Lopuks oli meid uhes seltskonnas umbes 20. Hirmus. Ja sarkastiliselt humoorikas. Rohkem ei oskagi selle ohtu kohta oelda voi kas ongi oskust? Nii eestlased. Nii tuupilised. Uks agedus tahtis naiteks taiega abukale sisse anda. Ajee. "Enam-vahem eesti poisid!" (tsiteerides Markust, temaga saime tuttavaks Anna baaris).

Aga ma soovin endiselt kodumaa pinnale astuda! Enam-vahem tulen.

Hola!

2009-01-13T20:48:00.000-08:00

Mainisin sakslannat, kes elab minuga uhes korteris. Nadine. Tema, kes naerab hirmus valju haalega ja on uldse Omamoodi kuju. Tema tuli mottele osta kolm esimest hooaega "Sopru" ja neid me siis oleme viimased kaks paeva jalginud, toenaoliselt jatkub sama ka tana. Vahepeal kain pesemas, puuan lugeda voi niisama oma asjadega tegeleda, kuid "Sobrad" on taitsa vahvad ning see naer, ma utlen, see naer aratab mind aeg-ajalt isegi ules. Naiteks esmaspaeval, mil mul vaba paev, jah, loomulikult oli ka temal sel samal paeval day off. Prhhh.

Ja siis ma lahen magama, sulgen toa ukse ja mida ma kuulen..."Sobrad" ja Hirmus Vali Naer.

Ja siis ma naen unenagusid...seal on lisa: voileivad. Pidevalt kummitavad mind unenagudes tomatid, avokaadod...ja kodused.

Ja nuud ma olen raamatukogus. Uurin Linnateatri kodulehekulge ja viskan pilgu peale Postimehele. Ehk ka moni kiri. Ehk, kes teab. Seljataga istub Rubert, ootab vaba arvutit, heh, mina alles tulin.

Ahjaa. Puhapaeval peale 8 tundi tood porutasin Annaga uhe meie kaas-voileiva-meistri juurde grillile. Seal oli nii umbes-tapselt 15 brasiillast, paar muust rahvusest inimest ja siis meie. Ja mis keelt pohiliselt raagiti? Sel korral ei hairinudki, sest nende temperament ja keel ise on nii elav ning tombab seltskonda. Olime aga paar tundi, sest vasimus rohus ja kaua ikka passida inimestega, kes omavahel ammugi tuttavad. Ehk monikord jalle.

Kohtumiseni.

Pole pealkirja

2009-01-07T23:33:00.000-08:00

Nii. Mis ma tana kostan? Tana ma raagin, et on moodunud soojad joulud, veel kuumem aastavahetus ning kaes on endiselt kuum uus aasta. Seda koike ilma tottu.

Tere!

Uks paev kulastasime vene poodi. Seal oli Karumsi kohukesed, votsin mitu. Ja seal olid pelmeenid. 1kg maksab tapselt 16 dollarit. Vihjeks voin anda, et 7,8ga tuleb korrutada, ajeeee. Kuid isu oli suurem ning paar punast suppi sai ligi voetud. Hommikul oli kuidagi kodune tunne avada kulmkapp ning ohooo, Karumsid. Nuud ammugi otsas. Aga ohtal kupsetan pelmeene ja kuulan muusikat, kena plaan, eks. Mhmh.

Teisipaeval votsin katte ja kulastasin loomaaeda. *Oudne, kui kirjutan, siis tahaks toppida eessonu ja inglise keeles valjendeid. Eieiei, minuga ei juhtu nii. Ei.* Ja siis arkasin, pestud-soodud, kotis voileib ja kaks ouna lounaks. Kohe, kui arkasin, olid kotis...Enne aga huppasin labi postimajast, seal oli mulle pakk, milles taas Vana Tallinn ja kondenspiim, hehehe, mekib kenasti. Siis huppasin kollasele kassile, porutasin paar peatust edasi. Ahjaa, nii kollane, punane kui sinine kass tahendab tasuta bussi, see mulle meeldib vagagi Perthi puhul. Istusin praamile, ule joe ning hopsti loomaaeda. Krokodill on piiirakas, aga need lovid. Mina olen ikkagi Eestist ja need lovid olid nonda voimsad. Kaks isast magasid vastu klaasi, kui oleksin kae valja sirutanud, siis oleksin saanud neid paitada. Kui seda klaasi ees poleks...Kukitasin ja lihtsalt jollitasin nakku, uks avas uhe silma ning oli taolise naoga, et noh, vaata, vaata, kui seda klaasi ees poleks...Olin nendega uksi, kuni lopuks tulid mingid inimesed ja rikkusid koik minu olengu. Kondisin edasi ning uritasin leida kangurusid, kelle parast ma sinna uldse laksin. Lopuks vaatan, ohoo, kes see huppab mulle vastu keset konniteed? Kanguru. Nemad, jah, lippavad niisama seal ringi. Lasi end roomsalt pildistada ja laksin edasi. Nii, jargmine. Ja veel kolmas. Jouan koaalade juurde, need on taitsa huvitavad loomad- ainult magavad. Ise losakil oksal, kapad ripuvad alla ja mitte ei huvitu umbritsevast. Lihtsalt lesivad koik need paevad. Motlesin, et hullemad kui mina. Kolm tundi moodusid liiga kiiresti, aga juba pandi varavad kinni, nimelt kella viiest. Kell oli 5.14 kui endiselt uritasin leida vljapaasu, heh, nii minulik, kuid ma ei olnud ainuke, lalalaa.

Tana sain uue paki, kus taas sees, ei, mitte Vana Tallinn, vaid kondenspiim, hehee...eelmine saabki otsa. Jap, meeldib. Koht koriseb, mul aga klapid peas, laulu tombab Feist ja ega mina tea, kas korin kostub teisteni, no andeeksi, ma ei joudnud suua. Nuud aga lahen, veel sirvin ule Postimehe ja siis varsti on juuli. Tulen koju. Enne tuleb poletada uks kuunal ja maiustada.

Ja aasta tuli meil 2009

2009-01-02T23:38:00.001-08:00

Tere! Tere, tere!

Head uut aastat!

Head Aega!

Pikk blogi

2008-12-28T23:02:00.000-08:00

Tuleb midagi oelda. Mitte peab, vaid pole ammu kirjutanud asjast, need uksikud postitused on pigem olnud markimaks, et olen Austraalias, midagi on teoksil ja ometi ei kirjelda need ritta laotud sonad umbritsevat. Ja veel enam arutledes, siis just seda need utlevad, mis toimub minu endaga.
Mitte midagi. Igavlen. Elan linnas nimega Perth, asub see Austraalia laanekaldal, on suur ja laiali valgunud, populatsioon on vorreldav terve Eesti riigiga ehk isegi enam. Olemus aga vaikne. Ringi jalutades oleksin justkui Johvis- raagitakse voorast keelt, hooned on usna naotud, siiski on kuidagi kodune. Kena paik elamiseks, soetada pere, maja ja koer. Seega, mul pole sugugi tunnet, et sooviksin siia kauemaks jaada. Viimased detsembrikuu paevad, vahetub aasta ning ongi kaes jaanuar, kuu, mille lopus tuleks votta pagas ja jouda kas Melbourne'i voi Sydneysse, vaadata seal ringi, kuni kord taas igavus kallal.

Kolab monusalt- kui kord igav, votan oma asjad ja minek. Iseenesest voiks sama teha ka praegu, kuid vaja raha koguda, Perth olla selleks parim linn Austraalias. Kiiret ju pole kuhugi. Ma ei saa oelda, et siin veedetud aeg on lainud raisku, kindlasti mitte. Moistan, et retk tuleb mulle ainult kasuks. Opin keelt ja mis koige olulisem, olen tutvunud mitme vahva kujuga, kes nuud kull on lahkunud. Halo, halo Dennis! Tee peal on peatunud teisigi meeldivaid inimesi. Koikjal on erinevast rahvusest inimesed, Austraalia on justkui paik, kuhu pogeneda- kauge ja ponev. Kohalikud ise kipuvad varju jaama voi siis hiilgavad oma rumaluse voi labasusega. Lippavad paljajalu ollekast olal, kaenla all on surfilaud, juuksed geeliga pusti aetud ja piiidu. Ja muide, kui te pole teadlikud, siis Austraalia ongi maailm, mis koht see Eesti on? Aiaii. Ma ei tahaks nonda uldistada, vaga ootan, et tuleks vahva aussi ja Greete arvamus on pauhti kadunud. Vaatab. Mul on rohkelt aega motiskleda ja leida end ideelt, et voiksin ette votta ukskoik mida (noh, voimaluste piirides, siin on need paremad), kuid ei olegi suurt teha. Oleks, aga nagu ikka algab koik iseendast. Jah, olen viimast motet korduvalt maininud, viidates teele saadetud kirjadele ja postkaartidele. Ohjaa, ka need on uheks pohjuseks, miks ma pole suutnud end kokku votta, et siia kirjutada, kuna neid kaarte oli akki nonda mitu. Loodetavasti on igauks leidnud oma koha.

Pidasime joulu. Mina, Anna ja tema noormees. Pisut irooniline, eks. Hiljem liitus meiega korteris elav sakslanna. Valmistasime sealiha kartulitega, joime rummi, maiustasime jaatist ning sai valitud paar konet kodumaale. Oi, kuidas mind hairivad pausid lausete vahel, uldse ei saa vahetult suhelda, siiski oli hea kuulda tuttavaid haali. Avasin uhe kingituse ning andsin ule samuti uhe, jah, Annale. Vot, see kingituste osa mulle meeldis, polnud neid sunnitud kokku vorbitud pakikesi ning selle ainsa ka tahtsin paberisse massida. Jargmise paeva hommikul arkasin esimesena, votsin leige vee ning alustasin pannkookide meisterdamisega, ai sa kurja- toused meeldivads tujus ules, et sooks koos teistega kooke, aga see pann ja gaasipliit, kakid tulid. Korterikaaslased valjusid oma ruumidest, vaatasid, millega ma ka tegelen, koreakas Michael opib naiteks kokaks, tore-tore. Soin siis Annaga plonne ning lopuks koreakad valmistasid eelmise paeva ohtusoogist oma toidu. Sujuvalt Eestist Koreasse.

Otsustasin, et vaba paev ja ei passi niisama. Soitsin liftiga alla, avasin postkasti ja mis ma naen, Tallinna vanalinn. Nonda kosutav. Sealt saab teatrisse, Hunti, Kukusse- seal saab munakividel ringi hulkuda. Ja siis laksin sakslannast kaaselanikuga kinno. Tema on selline huvitav tegelane, kes ainult ise raagibki ning naerab hirmus valju haalega, voite ise arvata, mis tunne on taolise inimesega viibida kinos, mil humoorikad kohad. Aga koigi ruumis olijate roomuks on "Benjamin Button" vahe naljakas, kuigi filmi kulgedes voiks seda taitsa jalgida sarkastilise huumoriga. Brad-poiss sunnib vanana ning sureb tillukese beebina. No vot. Ja ometigi mulle mojusid filmi viimased kaadrid, laused. Valjusin hoonest kummaliselt monusa olekuga. Suundusin Anna baari, ta laskis mind netti. Mulle oli neli taiesti omanaolist kirja, alumisel korrusel kolas "Hotel California", mis on uhtlasi minu nn Austraalia laul. Ja lugesin siis joulustressist, ohtusookidest, kellel oli see armas, kellel teatati suguvosa juurdekasvust voi hoopiski lugesin kolme joobes noore lakitust, mil teatatakse, et mind on unenagudes naha musta kakaduuna. Proovisin vastu kirjutada, kuid olemine oli nii rahulolev, et panin ule pika aja korvaklapid tanaval pahe, Jaaaare poisid pinistama ning jalutasin joe aarde, kell oli umbes kuus. Ohtune paike. Eemaldasin muusika, kuulatasin vett ning todesin, kui hea voib kord olla tagasi kodus. Oska igatseda ja oska panna end igatsema. Ma ei suuda meenutada, kus kohast ma taolise mottetera noppisin, aga peab paika. Mind roomustab, et mingi hetk avastasin endas nn uut hingamist. Ja ehk varsti saan end ka liikuma.

Siiani joudsin eile, mil istusin jallegi Anna baaris, tema tootas ja mina kasutasin tema arvutit. Trukkisin Wordi, et hiljem saadan ara. Salvestasin. Tostsin pea ja jalgisin leti aares pisut kogelevat noormeest, muigan. Toimetan edasi oma asju, kuid jarsku eesti keel, eeeeesti keel. Tere! Tutvusime toesti meeldiva eestlasega, ta tuli koigest kusima, mis laul parasjagu mangib ning oli teel juuksurisse. Kella seierid olid aga markamatult tiksunud neljast seitsmeni. Nii me seal kolmekesi jutustasime ja oli utlemata loogastav vaid raakida eesti keeles. Saime teada, et Perthis on Vene pood, kus muugil Karumsi kohukesed- kuhu Greete laheb homme? Tapselt. Word aga ei avanud end, selleparast uritan uuesti, olen juba oige lopus. Heh, kes on siiani joudnud? Tubli, tubli.

Tana vorpisin viis tundi voileibu ning maandusin korterisse oma ema postitatud pakiga. Vot on ema! Saadab lapsele hunniku sokolaade ja pisikese Vana Tallinna! Naersin ja votsin soomu tema terviseks! Lihtsalt roomustav!

Kohe joulud, hohohoo

2008-12-23T02:28:00.000-08:00

Isegi raamatukogus on vaikne, laheduses on mitu vaba arvutit. Midagi on teoksil. Joulud ja shopping. Vagev!

Homme hommikul lahen hoopis voileibu valmistama, mitte ei arka oma soojas voodis, nina jahe, sest akna taga on talv. Ja alumisel korrusel praksub pliidi all tuli ning ema ootab mind, et koos suua, kuid tegelikult on ta ammugi einestanud, sest ma ju magan kaua. Lopuks jouan alla, hohoho, haid joule! Kuuse all on kingitused, olen jah 21, ikkagi ponev. Varsti tuleb Allan ehk on temagi juba kodus...Ohtul vanaisa juurde, kus ukse peal loob ninna nii tuttav lohn. Voite ise arvata, milline!

Aga mitte sel aastal. Sel aastal paistab paike ning me teeme suure ohtusoogi 25ndal, lubas 28 kraadi. Ma pakin uhe kingituse ja voib-olla mone veel, sest minu kaks sopra, kes lahkusid Perthist valja toole, nad saatsid mulle sonumi, mille sisust voib valja lugeda, et neid voib ehk naha. Ja kui nad toesti tulevad, siis voib sellest kujunenda kena koosviibimine. Saab naha1

Soovin teile koigile kena puha- lumist, lumist, lumist...

15/12/2008

2008-12-14T20:24:00.000-08:00

Oioii, mis nuud hakkab kujunema, ilmataat laheb paris hulluks, viskas 35 kraadi ning lubab aga veel, niigi pole ohku. Raske liikuda. Raamatukogus on jahe ning korteris pole ka viga, olen taitsa roomus, et enam ei ela hostelis, seal olla kuuekesi uhes toas, aiaiaiii...kisuks vist pisut palavaks.

Korteris viibin pohilise aja uksi, sest sealsed elanikud on toonarkomaanid, mina aga pole, ei. Mina arkan 4.25 ja porutan void maarima, siis umbes kella uhe paiku on variandid: tiir linna peal. kulastus raamatukokku. ujuma. magama.

Veel on mul kaks sopra. Jargmine nadal pole. Aga nagu mulle oeldi, siis kui keegi laheb, peab ka keegi tulema. Eks!

Rohkem pole midagi juhtunud.

Joulud tulevad. Imelik. Nii imelik.

Aadress

2008-12-02T21:47:00.000-08:00

Wellington Street 123-9, East Perth 6004, WA, Australia

...juhuks, kui tuleb tahtmine, midagi oelda. Aga seda juhuks.

Muidu laheb mul kenasti- uus elamine, paar tuttavat, aborigeenid, voileivad, nuud lausa iga paev hommikul kell viis. Mulle aga meeldib, naiteks tana oppisin wrappe valmistama.

Mul on joulukalender. Ja eile oli 30 kraadi.

Head aega!

Wellington Street

2008-11-25T00:08:00.000-08:00

Minu aadressiks on varsti midagi muud, kusagil Wellingtoni tanaval, et arge enam Francis'e tanavale kirju ning kingitusi saatke! Kolin korterisse. Eks avalikustan tapsema aadressi ka, siis voib jatkuda lakituste jada, mhmh.

Soidame kohale, et vaadata, milline see valja naeb, ohoo, park- kena roheline plats mone puu ja pingiga, hea! Siseneme majja, koridor tekitas pisut tunnet, et viibiks haiglaruumides, aga siis liftiga kolmandale korrusele ja meile avatakse uks. Puhas ja valge, pole ammu nii korralikus kohas viibinud ning ma hakkan seal pesitsema. Markan, et meil on rodu, vaade pargile, mmm-ma juba motteis joon teed ning uudistan mooduvaid inimesi, loen, kuulan muusikat...siis naidatakse mulle ja Annale tuba, kus hakkame kahekesi elama ning seal on vaid meile pesuruum. Toesti luksus, eriti arvestades viimaseid aastaid uhikates ja nuud odavas hostelis. Kuid see pole koik, koige magusam pilt alles avaneb, uurime ka teiste tubasid ja mis on tagahoovis? Heh, bassein. Mull-mull, vaiksed kalad, kus on teie vaiksed jalad...lalalalaaa. Olgu, ma ei eputa. Kuigi meil on paris paikseline ja taevas sinine ja et soe...Ahjaa, kokku kolin uhe kutiga Koreast, kes muide opib kokandust, hehhee ja uhe tudrukuga Saksamaalt, nad tootavad Annaga samas baaris, seega usun, et rahvast hakkab meil palju liikuma. Koreakad hoiavad vaga kokku. Ponev, ma loodan.

Igav on aga endiselt. Homme vaba paev, lahen uksi ookeani aarde kummikomme sooma ja pilte jaadvustama. Ootan. Ohtul kolime sisse ja adios, hostel. Kurb on jatta endast maha kaks vahvat Aasia poissi, kuid varsti lahkuvad nemadki. Nii ta kaib, tulevad ja lahevad. Voib ju oelda, et alati saab uuesti kohtuda. Ehk.

Veel eile motlesin Eesti lumest ja soojast kodust, lahedastest...motlen tanagi, kuid praegu on marksa parem, kolimine toob muutust. Kui vaid leiduks rohkem inimesi, kes pakuvad huvi, kes pole rumalad austraallased, uusmeremaalased voi olgu nad siis rumalad, aga et neis oleks see midagi, mis paneb salamisi roomsalt muigama.

Ma lahengi pakkima ja votan viimased kaadrid magalast.
See you later!=)

Kummaline

2008-11-24T01:44:00.001-08:00

Igav on.

Ja sobrad, kus te olete...uldse pole naha.

Nonstop

2008-11-18T00:09:00.000-08:00

Ma nimelt valmistasin tana lounaks Nonstopi nimelise voileiva. Tuus. Homme on vaba paev ja ma ei lahe korjama, siiski hulgan keskkonna- ma ikka ei saa nende lindudega hakkama, kas keegi teeks mind sobraks Fred Jussiga? Siesie!

Head aega!

Nikon D80

2008-11-13T20:32:00.000-08:00

...ma ei saa pikemalt kirjutada, pean oma uue sobra juurde minema. Head teed!

Who's the best mc? Tell me, tell me...

2008-11-13T02:34:00.001-08:00

Greetel on uus too! Tema valmistab Rootsi restoranis Miss Maud voileibu ja talle meeldib, seal on sobralikud inimesed, isegi muusika taustaks! Ta ei hulga keskkonda, aga elagu voileivad! Kohal peab olema hommikul kell kuus, siis on veel pime ning tanavatel liiguvad hinged, kes ehk polegi magama joudnud. Uskumatu, kuid sellisel kellaajal kaib elu. Nuud on tood tehtud iga kell- utle vaid aeg ning Greete utleb too, heh. Mis see ka ei tahendaks.

Uleeile oli vaike grillpidu, sel korral lahkus koreakas John, tema on vahva kuju- alati sai nalja. Soime ja joime, ohtu lopuks olime omadega taas karaoke baaris, ei tea, mis tava see on, kuid lobus oli jallegi! Pidevalt kolasid korea keeles laulud, istusime ja kuulasime ballaade- jarsku hakkasid viis korea poissi nonda mollama. Koik korraga laulsid, huplesid ja tegid vagagi kummalisi tantsuliigutusi, pole ammu nii sudamest naernud. Voh, Eesti poisid- millise laulu ajal tee nii poordesse laheksite? Tapselt.

Teate, homme voib juhtuda, et ostetakse fotoaparaat...Koike voib juhtuda. Naiteks praegu laheb Greete hostelisse rummipalle maiustama (siin on vaid uks koht, kus neid saab osta ning need on mmm-maitsvad!) ning lukab arvutisse Coldplay dvd! Kell viis aratus.

Su umber on vooras ja unistav linn

2008-11-03T01:33:00.000-08:00

Paevast! Esmaspaevast! Tahendab see raamatukogu, sel korral hoopiski kolmandal korrusel. Esmaspaev, aga naete taitsa erinev. Ja ongi, Greete on nuud iga nadala esimesel paeval koristaja, kas pole vahva. Ja koik minu retke ja tulevase fotokaamera nimel! Kolm-neli tundi uhes majas korda loomas, kuukese voib ju teha. Ja ongi kaes november, kuidagi kahtlane tundub Perthist lahkumine selle kuu lopus, nii me aga oleme moelnud voib-olla siis hoopis jouludeks idarannikule, mitte ei tea.

Viimane nadal oli tais emotsioone. Uhel toopaeval avastasin jallegi lahedusest raamatukogu, huppasin sisse, et vaatada, kas keegi mulle midagi lakitanud. Sain niivord hea kirja, istusin ja lugesin veel, olin roomus ja kurb. Muigasin, muigasin...Naasen oma annatuste juurde, jaanud viimased 40 minutit, heliseb mobiil- ohoo, Allan. Ja seal nemad- minu onu, ema, vanaisa, hoikavad mulle tervitusi, seest kais selline jonksatus. Vahetasin mone sona koigi kolmega, vanaisa raakis, kuidas kais jahil ja soovad podralihavorsti, tundsin vist sel hetkel ka vorsti lohna. Lopetasin kone ja ei olnudki kindel, kas teha tood edasi, votsin aga oma topsiku ning seisin seal kusagil, molgutasin motteid.

"On hommikul punased kardinad ees..."

Oli uus toopaev ja veel uks ning kaes reede ohtu, mil napsutasin koreakatega. Oli pikk ja tore ohtu, jargmisel paeval toole ei lainud. Tahtsin puhata, natuke liig on seda keskkonna tood teha viis paeva jarjest. Laupaev, paev, mil tuli jatta esimest korda huvasti. Lahkusid kaks tudrukut Rootsist ning Korea poiss, ajal, mil nad just said mulle armsaks. Meisterdasime neile umbriku, kus uhel poolel Eesti kaart ja teisel pool Perthi oma, sisse pistsime eestikeelset muusikat ning kirja, ootasin terve paeva, et nad saabuksid hostelisse. Kell oli juba uksteist ohtul ning lopuks andsin kingi ule- nad olid meelitatud. Laksime (nemad, mina, Anna, Dennis, Joe) korea karaoke baari, heh, aga oli lobus! Meil oli oma ruum, kus laulsime (rohkem ikka nemad) ja oppisime taas paar tantsuliigutust Denniselt, tal on vaga omaparane liikumine. Olime vasinud ja igauks kusagil oma motetes. Kolas palju aeglaseid laule ja ma toesti nautisin, kuidas Joe ja Dennis neid laulsid, see polnud imal- nad olid selles hetkes. Tajusin, kuidas jalle oppisin midagi. Ma ei oska seda siia sonadesse panna, kui vaid inimesed suudaksid rohkem olla siirad. Aeg sai tais, jalutasime tagasi hosteli poole, lasin Sarahl ja Johannal mulle kirjutada, ostsin endale pisikese markmiku, kuhu moodujad saavad end jaadvustada- nemad olid esimesed, hea algus! Peatus ja ongi aeg jatta huvasti, kallistasime ning lubasime uuesti kohtuda (Rootsi ja Eesti seal samas), ometi valdas mind teadmine, et me ehk ei kohtu enam kunagi. Vaatasin neid, markasin, et neil on silmad niisked ning moistsin, et see aasta tulebki taoline- inimesed saabuvad, jatavad sinusse margi ning kaovad. Lehvitasime juba uksteisest kaugel olles ning kadusime nurga taha. Magada oli neli tundi, ei tea, millal uinusin, arkasin ja olin ise moistmata sudamest kurb. Mind soidutati poe ette, kinnitasin margid rinda, peaaegu hakkasingi toole, aga ei- ostsin poest energiajoogi ning maandusin kusagil kriketiplatsil, prantsatasin maha, lugesin, mida mulle varahommikul kirjutati...Ma ei saa aru, miks nende lahkumine mind nonda loi roopast valja, polnud me sugugi lahedased ega raakinud palju, aga just ajal, mil mul tekkis aratundmine ja siis koik need eelnevad emotsioonid...kirjutasin mitu lehekulge ja istusin seal omaette ule tunni. Siis kogusin vahelduva eduga raha, aga selleks polnud just parim paev, viimaks tudinesin, ostsin Mercury siidri ja olin taas platsil, ruupasin ja kirjutasin jalle. Oli ilus ilm.

Bundaberg

2008-11-01T00:59:00.000-07:00

...votsin paeva vabaks=)

Jeesh

2008-10-27T03:48:00.000-07:00

Raamatukogu pannakse kinni. Utlen kiirelt, et mul oli monus nadalavahetus, nii koige kehvem kui parim toopaev kui ka vahva laupaeva ohtu!

Tana kulastasin jalle muusikapoodi, sattusin taas mingi odava peale, tulin kolme uuega valja. Ei tohi enam minna. Ja raamatupoed pean hulgama, ma ei joua seda kohvrit varsti liigutada. Nietzsche, Thus Spoke Zarathustra, vot tak!

Makarooonid mind ootamas. Minek.

35 kraadi

2008-10-20T23:55:00.001-07:00

Suplesin ookeanis, eile. On ikka lained. Astun paar sammu, vesi loob ule pea ja viib mind enesega kaldale ning olengi kapukil liivas, siis tuleb jalgade juurest tagasi ja olen jallegi eemal kaldast. Ujuda saab vaid sugavamal, ma sinna aga ei kipu, elavad siin igasugused elukad, ma vaataks neid kaugemalt.

Oli puhkepaev, peesitasime rannal ning ohtul jalutasime pargis. Tana taas vaba, istun raamatukogus, siin jahe- minu arvates pole 35 kraadi uldse vahva, kuidas inimesed nonda elavad, kole. Ohk, ohk...tahan koju, hehehee...Ma ei tule veel kuhugi, lahen vaid edasi.

Kohtumiseni,
Greete

Mercury

2008-10-13T03:02:00.000-07:00

Ja olemegi taas esmaspaevas. Muidugi, raamatukogus. Moodunud kakatuud, kolmapaeval poorduvad tagasi, tapsemalt 9.50, et siis ohtul minna ja uuesti saabuda jargmise paeva hommikul kell 8.20 ja nii edasi kuni puhapaeva ohtuni, mil olen omadega kontoris, vajun toolile ning vaatan, kuidas rahamasin poriseb. Numbrid aina kerkivad, seda neil. Aga nadala lopus saab vahemalt tasuta olut/veini ning pizzat-preemiaks/lohutuseks.

Kakatuude tempos liiguvad ka toanaabrid, hetkel pesitsemas sakslasest matemaatik-bioloog, ihkab tema kord olla opetaja. Minu uleval voodis vahetuvad nad nii kiiresti, et ma ei joua silmi avadagi. Tousma aga peab, minna ja huuda moodujatele: "Donations for the enviornment!" Jah, kasutan teist lauset, see ei viita sugugi inimeste paremale arusaamisele. Seisan ja seisan, ikka veel seisan, nad lahevad minust vaikides voi irvitades mooda. Ma Naeratan, Roomustan, Naljatlen justkui Kloun ja lopuks ma loobun, aitab. Loon purgi kotti ja sisenen sel korral ise poodi, pakk kropse kassasse ning parki. Taimed on ju nonda voorad, igasuguseid toone, kujusid, suuruseid- pole aimugi. Avan Smith'sid ning pool sisust kadunud, ahh, vudin tagasi toopostile, unistuste nimel (kusagil varjul, vaid vaja ules leida). Ette jaab pood vagijookidega- votsin kaks siidrit. Siin on lahja Henry (palju Hundis ongi?) ning siider Mercury, huvitav, miks ma selle kasuks otsustasin? Pistsin molemad kotti ja joudsin koguda 1,5 tundi raha. Eile ei olnudki pizzat.

Einestasin hostelis, votsin oma taldriku ja Mercury ning olin taitsa uksi hosteli hoovis. Aeg-ajalt on vaja olla ainult oma motetega. Monus. Valjas oli juba pime ja natuke jahe. Votsin telefoni ning kuulasin pausidega tuttavat haalt, ei osanudki palju oelda, kuid tunne oli hea! Lopetasin kone ja minu juurde tuli uks Korea poiss, ajasime natuke juttu- ta on vaikne ja vahva huumoriga, molemad oleme inglise keeles hkm. Vasimus rohus, seega sisenesin oma tuppa, kuulasin muusikat ning joudsin paar rida kirja saada, kui helistas mulle Anna: "Kus sa oled? Tule kohe valja, onnetus on juhtunud!" Haarasin salli ning kiirustasin valja. Uks tudruk nuttis, inimesed valjas, kes utles, et gaasiplahvatus ja kes utles, et mingi muu asi laks katki...nagu ikka- koigil oma versioon. Tegelikult oli meie korvaltoas paari omavaheline kahmlus, mees kurjustas naisega, lasi rusikad kaiku. Armas. Tuba oli segamini, aken puru, naine nuttis ja kimus suitsu, mees oli ammugi minema plaganud. Tuba jai tuhjaks. Mingi aeg oosel tuli mees oma asju votma. Ta on suur ja turske, istusime Annaga kahekesi voodil, kustutasime tule ja uksest valja ei kippunud. Hommikul nagin tudrukut, utles, et korras...Kes teab.

Tana oli pisike shopping. Moned pluusid ja mitte ainult must-valge, varve on ka! Ning neli uut cd'd, ma ei saa enam kuhugi muusikapoodi minna, sest nad teevad vastikult haid allahindlusi, olime Annaga lausa ahastuses. Nii palju. Koik Queeni albumid alla 100.-, ma ei suutnud neist vaid uhte votta, seega jatsin sel korral korvale. Mul on praegu uue ja tundmatu katsetamise aeg, sest vanaga jaab alati oma salaniit. Noh, ei ole ju need plaadid midagi uued...REM, Morrissey, David Bowie ja siis uks taiesti vooras, lihtsalt votsin- Anna ultes, et on kuulnud. Varsti ostan End Of Fashion'i- kuulasite? Ahjaa, teised kaks bandi olid tol laupaeva ohtul Harlequin League ja The Seabellies, viimane meeldis mulle eriti! Ja siis minu nimekirja lisanduvad uued nimed nagu Kings of Leon, Franz Ferdinand, Interpol...jah, tean neid ennegi, kuid alles nuud tarniga!

Mina nuud lopetan, tahan kirjutada paar kirja vastu ja siis teist siidrit manustama. Marcury oli hea! Vaart oma nime!

Tsi-tsei (Taiwaanis oeldakse nonda. Vist.)

Teisipaev

2008-10-07T04:33:00.000-07:00

...homme toole, tana raamtukogus. Enne mulistasin taas basseinis, isegi valjas. Siin kisub aina palavamaks. Natuke paikest lasin ka oma valgele ihule. Sel korral olime koos Korea ja Jaapani poistega, no mis poisid nad enam on- 26.aastased. Ujumine on ikka loogastav.

Laupaeva ohtul varskendasime end kohaliku muusikaga. Laksime kuulama uhte, saime kolm. Peaesineja oli End Of Fashion, kusjuures vagagi monus kuulamine. Praegu veel kahe teise esineja nime ei tea, kuid plaanin valja uurida, sest needki olid vaart kaup. Hea rock! Just seda kulastust oligi vaja, andis palju energiat. Jargmine paev oli palju kergem kakatuude eest voidelda.

Nuud aga kiireid nuudleid pugima. Mhmh, jalle!

Tana ei utle midagi=)

2008-10-06T03:15:00.001-07:00

Hello! How was your day? (O toke sine?)

2008-10-02T21:49:00.001-07:00

Hasti. Saan pidevalt etteheiteid, et ma siia pohjalikumalt ei kirjuta- rohkem raagin muud ja naljatlen. Andeeksi, mulle meeldib huumor ja mul on just seda oelda, mis ma siia kirja olen pannud. Aga olgu.

Kaitsen endiselt kakatuusid. Nagin neid ka ise puu otsas, pidasin pausi ja keda ma naen- mustad kakatuud punase sabaga. Toesti, voimsad linnud ja nii larmakad. Inimesed kas armastavad neid voi vihkavad, ahjaa, voi ei saa aru, millest ma konelen. Asun ikkagi umbkeelsete paradiisis. Uhel paeval kiideti minu inglise keelt ja peaaegu samal hetkel karjus uks mees ule poe, et ma rohkem ei raagiks- oppigu ma enne keel selgeks, kui asun seletama. Ohtuti putran koreakatega voidu voi kuulan lolli naoga, kuidas iirlased kihutavad sonu suust valja oma eriti porutava aktsendiga- mitte kui midagi ei moista. Seisan ja motlen, et pole motet ule ka kusida niikuinii passin sama targalt edasi. Viimased paevad, kui olen pidanud terve paeva naeratama ja annetusi paluma, siis hostelisse joudes ei joua kellegagi juttu puhuda. Soon ja viskan narisse pikali, kuulan muusikat ja aeg-ajalt kirjutan, loen. Tuba on vastikult hamar, seega ei ole monus valgust puuda. Enda muusika omamine on parim otsus, mis sai kotti pakitud, lahutamatu kaaslane, mis ohtuti tuleb lulitada korvu kolama. Nonda nagu jutustaks talle paevasundmuseid. Korvaklapid kaitsevad mind ka hairivatest helidest, mida meie vahetuvad toanaabrid tekitavad. Oudne!

Tulin mina vahvalt toopaevalt, keeran ukse lahti ja uus mees toas, nonii, korras. Ma ei maletagi, kus kohast parit, taas mingi imepaik. Alkoholi aroomidega tuup. Panin klapid pahe ja natukese aja parast kuulatan- jah, ta norskab. Muusika valjemaks. Ohoo, tuppa astub veel uks uus noormees, pikk mustanahaline, kelle pukstevarvel umber kintsude ja tossud kui pirakad suusasaapad. Tutvuda me ei joudnud. Ta pani voodilinad paika ja hakkas riietuma. Ma proovisin viisakalt edasi kirjutada, tema aga keksis ringi, lopuks tombas dressipuksid jalga ja puges teki alla. Koige olulisem- magades on ikka nokamuts peas, mille all omakorda ratik. Jou-jou!

Ega ma siis ainult poodide ees ja hosteli veetlevates ruumides ole. Ja raamatukogus. Ja toidupoes. Teisipaeval kaisin Anna, LB(koreakas) ja hiina poisiga ujumas. Basseinis. Seal oli valibassein ka nagu "Meie salajases elus" labis peategelane pikkuseid ning arutas sobrannaga igasuguseid teemasid. Sel korral ma sinna ei sulpsanud, ohtuti on ohk paris jahe, poleks uskunudki. Koik aga ahvardavad suure kuumaga, mis varsti tulekul. Natuke voiks soojemaks minna, jaa. Hea oli ule pika aja end liigutada. Peale treeningut viis meid hiinakas sooma Hiina restorani, kus ta ise tootab. Kusimus: kui osav on Greete (haaldage Griit, mhmh) pulkadega? Hehee. Lobus ja kohatu narvi ajav, kui koht koriseb ning nouab manustamist. Hakkama saime! Soolased toidud olid vaga maistvad (ma sellest piprast pikemalt ei kirjutaks, mille ara soin...), kuid need magustoidud...kuna hiina kutt on oma tootaja, siis ta toi meile neli erinevat potsikut, onneks nelja peale. Vahepeale Annaga soovitasime eesti keeles, et ara seda voi teist vaga usinalt hakka sooma. Konna munad kookospiimas olid omaparased, ka nii rohelised kui punased oad, mis olid magusad nagu meil on rosinakissell. Neljas maiuspala oli tarretise moodi, heh, maitses hulga kehvemini. Kogemus oli vahva! Mind on hakanud huvitama Aasia kook, neil on nii palju eriskummalisi toite, toiduaineid ning valmistamise nippe. Juba riisi keetmisel mitmed reeglid- ponev! Voib-olla kui tagasi koju naasen, siis ei kupsetagi enam podraliha, vaid vorbin riisipirukaid. Oii, ma igatsen podraliha ja ema kartuliputru. Siin on imelikud kartulid, valged ja maitsetud. Selleparast, et pinnas liivane ja muld kallis. Naete, ma opin iga paev midagi uut.

Eile looderdasin, polnud usin annetuste koguja. Avastasin, et laheduses jogi, lopetasin too varem, jalutasin joe aarde, istusin maha ning mugisin pirukat. Veetsin seal mitu tundi. Vaatasin vett ja teiselpool kaldal olevaid torne, tuledes linna. Monus iseendaga olemine. Motlesin paadile, seal viibijatele ning ule parda viskunutele. Valja ei nuputanud midagi. Pigem avastasin end kajakaga vestlemas. Ostsin pileti ja astusin ferry'le, uletasin joe, kus mind voeti autole ning kontorisse raha lugema. Tagasi backpackeris.

Tana on uus paev, minek parki ja Coldplay uus plaat meeldib mulle endiselt. Death and all his friends.

Seilame edasi, tuurimehed!

Eestlased!

2008-09-29T23:49:00.001-07:00

Ma ootan teie postitusi! Suuri ja vaikeseid, rohkem ikka neid pirakaid! Muud ei tahtnudki oelda!=)

greeteuustal@hot.ee

Biodiversity Protection!

2008-09-29T23:29:00.000-07:00

Black Cockatoo! Nende eest ma voitlen! Hommikul viiakse mind koos topsikutega ei-tea-kuhu Perthi kaupluse ette, seisan uhe ja sama koha peal nii umbes kumme tundi, topsik vapralt kaes ja kusin moodujatelt: "Would you like to help black cockatoo?" Ja inimesed toesti tahavadki, aina kukutavad munte sisse, kolks ja kolks. Eks ole neidki, kes naeravad valja, aga uldiselt on inimesed uskumatult sobralikud ja uurivad, kus ma parit- ehk Saksamaalt? Utlen, et Eestist- noo, riiiiili? Yeees! Eestis aga vaataksid inimesed kui lollakat, uksikud annetaksid, siin on vaike protsent, kes ei toeta kakatuusid, nad on ikkagi endangered. Ise motlen samal ajal, et mina vist kull ei paneks dollareid topsi, siinsed aga hoolivad. Voi on lihtsalt rumalad, viimane on toenaoline. Palju need kakatuud tegelikult saavad? Tuhised protsendid. Nonda tekib kullalt odav tunne, sest ise ei tea kakatuudest oluliselt midagi, heh, koige hirmsam ongi, kui inimesed tulevad raakima neist ja uurima...ma ainult: "Yes, yes!" Paeva lopuks olen nii labi, istun peale 8-10 tundi autosse ja raha lugema, saan palga katte ning hostelisse. Ma tahan ju vee aarde!

Tana laheme voib-olla Korea poistega ujuma, nemad tahavad basseini minna, on ikka rumalad, ise on Austraalias. Eks ole naha.
Eile aga olin osav. Panin kohvri lukku, aga kuhu jai voti? Jaagu see moistatuseks, vihjeks- nuud on lukk katki!

Tervitused!

Adam lahkus- anjoo

2008-09-24T02:21:00.000-07:00

...ei teagi, kas saab hullemaid haali tulla?

Ka Pedro tegi minekut.

Tuli halli peaga tadi, tundus sobralik. Teist uut toanaabrit pole kohanud.

Tana soitsime natuke Perthis ringi, Adam viis meid oma uue massiiinaga tiirutama. Kummaline oli istuda eesistmel, kus peaks olema rool ja pedaalid, ma ei saanud nii autot juhtida ning Adam aina korrutas, kuidas see on tema pleasure ja pleasure, et saab meiega koos aega veeta. Jaa, jaaa...
Nainud nuud pisut Austraalia maastiku- langes ja tousis, uhekordsed majad uksteise kuljes kinni, neid oli koos tuhandeid. Esimest korda tekkis tunne, et olemegi mujal, nn valismaa tunne, heh. Ja mida nagi Greete siis? Ookeani. Kull oli sinine nagu Summer Bay'd vaataks. Sally jalutas rannal ning Alf vudis kalale. Inimesed suplesid ja surfasid, minul jalad soolased. Ule vee tuli Aafirka ja teises otsas India, ei olnudki jarve taga Venemaa. Ei peagi kumneid meetreid jalutama, et voiks lopuks vette sukelduda, astud sammu ja teise ning vesi ule pea. Lainete manglemine oli omaette vaatepilt, voimas. Ometi, meenus mulle seesama metsatagune paik.

Aeg tagasi hostelisse minna, korea poistega nende keelt oppima- anjoo, ei, mitte nii ei haalda, proovi uuesti! Proovin. Ei-ei, anjoo! Mhmh, utlen siis anjoo, ei, endiselt ei sobi, uuesti. No siis anjoo...Yes, yes...anjoo! No vot siis, samamoodi ju! Vahva!

Adios!

Ma siiski ei vajutanud ristile

2008-09-22T23:27:00.000-07:00

Hirmsasti sooviksin kirjutada, sugugi ei tea, millest. Uldse ei tea.

Klappidest ulub Tracy Chapman, hmm, mitte tana, panen edasi. Jaa...Sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teine, sa oled mul teeeinee, sa oled mul Teine. Teine. Teine.

Votan siis oma kasutad, kuhu teen sissekanded voi tulen raamatukokku, ootan jarjekorras ja nae, peale 20 mintutit prauhti keerlevale toolile. Uurin meilid ule ning siis lopetuseks avan blogi, loen, mis te kostunud ning vajutan New Post. Tuhi leht, jollitan ja jollitan...kuid ei, arvutil pole tuhja lehte, tal on igasugused varvilised kohad, kuhu klikkida, ei tekita niivord angi, kui monikord tuhi paberileht. Paber sunnib kirjutama, ometi on sinna raskem sonu ritta seada, paberil tuleb rohkem puuda ning kui siis pigistada ja venitada- see vasitab. Parem loon sel korral kaustad kinni. Oluline, et nad ei jaakski suletuks, sest paberil areneb mote paremini, mingisugune kummaline volu- suurema vooluga lehed justkui vestlevad. Ja nonda ma istun hoopis kompuutri taga.

...ma peaaegu vajutaksin ristile...

Lahen minema, seal on soe paike!

Perutav Pedro

2008-09-22T01:13:00.001-07:00

Oli taas aarmiselt omaparane oo, Itaalia kutt laks Adami kirgistamise ja norskamise peale kergelt oeldes narvi. Jarsku ma tunne, kuidas keegi peksab voodit, kuna mina ja Adam ju uhes naris, siis ma usna elavalt tajusin Pedro (voi Pauli, ei tea) jalahoope vastu sangi.

Ootan ponevusega jargmist ood! Aga noooh, no worries, jees-jees!

Uudu

2008-09-21T01:42:00.000-07:00

Teate, see on paris hirmus, kui oled taiesti rahulikult pikali, kuulad oma muusikat ning jarsku loob pahe, et kirjutasin uhe sona siia blogisse valesti ja miks ometi ma selle nonda kirjutasin? Uha painab ja painab, ketrab peas, et ma tean, ma tean oiget kirjapilti ja siis saad aru, et see on ju koigest blogi ning uinud, kuid siis hakkab uks haalitsema. Aii, ma virutasin.

Super Mario

2008-09-19T22:28:00.000-07:00

Jaa, need valgusfoorid on siin omaette tegelased. Esiteks, tuleb aina oodata rohelist, jouab vajuda motetesse, uurida, mis toimub mujal, mitte vaid silmitseda teisel pool teed seisvaid varvilisi nagusid.

Inimesi on toesti koikjalt, pohiliselt jaavad silma Aasia omad, ma ei tea, kus on austraallased ise. Peidus. Eks nad olegi segunenud. Siiani on koik aarmiselt sobralikud, aeg-ajalt isegi ehmatab minu kui tuima ja sonaahera eestlase ara. Eile istusime esimest korda peale vasitavat toootsingut hosteli uhisel olengul. Pisteti kohe olu ette, mille ma isegi ara join ning jutt lakski lahti- koigi nende Korea, Jaapani, Prantsusmaa, Taiwaani, Rootsi kujudega, isegi uhe uue eestlasega. Putrasin ja putrasin oma vigast inglise keelt, onneks on umbkeelseid veel- meie toas elavad Itaalia ja Korea kutid on samasugused. Nendest raakides, siis pole ma elus kuulnud taolist heli, mida suudab koreakas Adam oma hammastega tekitada. Alguses motlesime, et tal tootab padja all mingi masin, kuid jarsku kukkusid tema plastmass hambaklambrid minu voodi juurde, nii armas. Jah, ta magab minu uleval naris- laks jallegi onneks! Kui ta ei krigista hambaid, siis ta hoopiski norskab. Kull on hea, et mulle on tema molemad tegevused vastumeelsed. Aga Adam on tore, ta tahab meid igale poole kaasa, sest tal on igav. Arusaadav.

Nuud, olles pikalt seisnud valgusfoori korval, moelnud, jutustanud- loobki roheline! Sugugi mitte nii nagu Eestis, tuleb moelda Super Mario telekamangule, just helile. Ptiu ja minek! tut-tut-tut-tut-tut, poolel teel vilgub punane, ei tea, kas joosta voi mitte? Ei, siin ei pea! Need kolmevarvilsed muudavad koige nukrama tujugi paremaks, sest rohelise suttimise hetkel oled kui kangelane Super Mario!

No worries!

Unemaailm

2008-09-17T04:13:00.000-07:00

Taas raamatukogus, raha pole veel tulemas, homme jatkuvad siin 1,4 miljoni elaniku seas otsingud. Parem jutustan omaparasest oost. Meelega ei urita leida tappe voi midagi sarnast, nii on huvitavam!

Magasin umbes 13 tundi, puhkasin viimastest paevadest. Kella poole viie paiku arkasin natukeseks, olin juba kaheksa tundi veetnud teadmata maal. Unenaos kulastas mind Juhan Viidingu must luulekogu, keegi toi selle mulle, oli vaga hubane paik- uksik tugitool, pehme tekk, soojendamas kuum teekruus, kaed umber selle poimunud, aur tiirles otse ules, nurgas kolas Jaaaar:"...su umber on vooras ja unistav linn...su jutu ei moistetud, andesta see, lopuks ometi void sa koik ara anda..." Mingi hetk aga naidati mulle uut raamatut Viidingust ja ma vist tean, kes oli too tutvustaja. Kolas hoopis Kokomo.

Ja voib-olla seda koike polnudki, olin vaid mina tumedate kaantega. Tousin ules, kondisin pimedas ja pisut kohedas hostelis ringi ning heitsin tagasi pikali, und ei tulnud. Monikord unenagu nii haarab endasse, et on raske voi vastumeelne sealt valjuda, loodad, et nahtud oli ehtne ja ehk ongi. Ehk on koik unistatu reaalne, kui vaid unistada!

Aeg lahkuda, oo, see on hea laul... raamatukogu suletakse, meie oma kahe toanaabri juurde, kes on taitsa meessoost! Kohtumiseni!=)

Nimed

2008-09-16T21:59:00.000-07:00

Tere taas! Pikalt ei kirjuta, ei. Istun raamatukogus, see onneks lahedal ja otsin endiselt tood, heh, vahvalt kolab meie keel ilma tappideta. Teie, toredad inimesed, palun kirjutage oma nimed, kui mulle postitate, ma olen ju arusaamatu- ei moista seda blogi. Ja siis on mul roomus meel, kui tean, kes on kes. Ma tanan!

Et siis, no worries!

Blogi. Blogi. Blogi.

2008-09-16T00:37:00.001-07:00

...jah, sõnad on rasked tulema...
Kell on meil siin, Austraalias (Perthis) 15.39, teil seal mujal viis tundi taga. Ilm päikseline ja soe, aeg-ajalt sahistab jahe tuuleiil, mõnus. Nagu Eesti suvi, seega mõtlen pisut hirmuga, kui kord (õige pea) siia suvi saabub, praegugi on päike üsna intensiivne- kärmemad ammugi peesitaksid rannal, aga äkki nii ongi! Ei tea, pole veeni jõudnud.

Elame hostelis, mille ees juba kohtasime eestlast- korras! Ta elab samas majas. Tänast öökohta pole me veel seest näinud, kuid voodikoht on olemas, päris katuseta pole, aga ega midagi erilist pole, samas, ei otsigi luksust. Tegelikult sooviksin elada rannas või mujal looduses, kus poleks nõnda palju inimesi ega saginat ning loodus oma uhkusega raputaks-raputaks-raputaks, kuid see vist olekski luksus. Nii ongi, et kuidas keegi asju näeb või mida ootab. Mina ei oska oma praeguste muljete kohta suurt midagi kosta, olen vist siiani lennukis ning näen enda ees ebameeldivat toitu, kus kõige krooniks neoonoranžid porganid, mis kui plastmassist nuku söök. Siiski, mulle meeldib õhus olla, kas just ligi 30 tundi ja seda 3 erineva lennukiga...aga need pardad on täitsa vahvad, kus näo ees ekraan ja käe juures pult- aina vali meelepäraseid filme, muusikat, mänge. Samal ajal pakutakse Bailey'st- ikka võtan. Ja Sinu all on Kilomeetrid.

Ometi rõhub väsimus, hetkel ei jõua isegi ärevust tunda. Eile uinudes pigem justkui vangutasin pead, et mis-ma-nüüd-hakkan-lahedat-elu elama? Oli lihtsalt pikk päev ning "röövel" taksojuht ja kulukam hostel- täna pole kõigutavaid masinaid, rasket kohvrit (18,6kg- hästi pakitud!), nn toitu- täna polegi süüa, heh ega taksot, lippame jala- siiani on ju kõik libedalt sujunud. Homne toob meile töö. Varsti näen ookeani ning surfan ja vopsti- lahe elu! Ja ma õpingi vaimustuma! Nii need asjad käivad!

No worries! *siit saab juba päevaga uue elumoto*

Rosenthaler Platz

2008-09-13T14:19:00.000-07:00

Berliin.

Enese teadmata rongiga jänest. Korda kaks.

Pizza. Pepsi. Ikka tervislikult ja odavalt!

Kohtumine metroos kahe toreda võõraga.

Pablo ja tema hollandlanna.

Homme läheme Berliini müüri vaatama, äärmisel juhul mitte.

Metroo. Buss. Lennuk.

Uni.

Minek, varsti!

2008-09-13T02:46:00.000-07:00

Nõnda. Võtan sõna enda peale, tänan Ele!

Täna, veel siin Tallinnas, ärkasin mina enne kümmet, kes ei tea, et magamine on minu üks hobidest, siis nüüd teab! Mind lõi üles unes nähtud isikukood, numbrid aina tuhisesid näkku...4...8...7... ja siis lõpu tegin hästi kiiresti, nii ruttu, et ma ei jõua siia seda trükkidagi ning lõin plaksti silmad lahti. Läksin sööma. Kohver lebab endiselt avatult minu kõrval, ma enam ei jõua neid asju sorteerida, ahh- sulgen!

Aitab jutust, lähen panka- see on kindlasti lõbus! Tuju on aga...omapärane, heh!
Kohtumiseni, augustis võiks midagi koos teha...peame plaani!=)

Tere

2008-09-11T15:51:00.000-07:00

Tere. Greete istub Kukus ja on ebakaine. Kolmandas isikus. Tšiaou.